Häda pikkade aluspükstega
Kui Mart Eesti Ekspressis Arkaadi A. lugusid kirjutama hakkas, pidin ma pidevalt oma kolleegidele seletama, et mitte mina pole see, kes Juurele Päevalehe kultuuritoimetuse siseinfot kätte kannab.
Ja ega näiteks Ants Juske ei jäänudki mind uskuma. Kui ma Juurega sööma läksin, tegi ta alati kavala näo ja ütles: “Noh, nüüd on siis uut Arkaadi A-d oodata!”
Tegelikult polnud Mardil minu käest mingit infot tarviski, sest ega Mart pole mingi uuriv ajakirjanik, kes ripub allikate küljes, nagu titt tissi otsas! Juurel on endal pea olemas. Ta suutis suurepäraselt ise välja mõelda ühe toreda toimetuse, mida juhib neeger Arkaadi A. , kellele alluvad ABBA-fänn Meelis, viinasõber Ants ja kaunis Romi.
See oli lõbus kamp ning ajas oma asju täiesti sõltumatult ehtsa Päevalehe kultuuriosakonna kollektiivist. Seda suuremat huvi tõelised Ants ja Meelis aga Arkaadi A. artiklite vastu tundsid, sest oli ju hirmus põnev lugeda, millega sinu teisikud jälle hakkama on saanud. Lõppude lõpuks võib ju olla üsna ootamatu ja imelik tunne, kui sinu nimeline tegelane järsku uudisjutu kangelaseks saab! Nojah, Mihkel Mutt kirjutas küll “Rahvusvahelises mehes” Lennart Merist, aga et tagasihoidlike leheneegrite kapitagune pesake korraga ilmarahva ette tiritakse, see on mingis mõttes sarnane lihtsa teatrikülastaja rambivalgusse tõukamisega. Võtab põlved värisema, aga kõditab natuke edevust kah. Nii siis loetigi Päevalehes igal neljapäeval Eesti Ekspressi, tõsi küll, kasutades millegipärast alati ära toimetuse juhataja Rein Veidemanni eemalolekut.
Nüüd on Arkaadi A. pajatused raamatusse jõudnud, lisaks veel tekstid doktor Hipilt, Villy Fritsult ja teistelt Juure alluvuses orjavatelt libainimestelt, kellel pole haigekassakaarti, isikutunnistust ega mingeid autoriõigusi.
Juur on laisk inimene, seda on raamatust kohe näha. Pole mingit lootustki, et ta sõidaks näiteks Juhan Smuuli kombel mööda ulgumeresid ja kirjutaks kogutud muljete põhjal “Jäise raamatu”. Ei, Mart on hunt, kes murrab kodu ligidalt – toimetustest, Internetist, ajalehtedest ning eriti muidugi kodusest raamatu- ja plaadiriiulilt. Võib üsna eksimatult väita, millist raamatut Mart mingi jutu kirjutamise ajal lugenud on. Nii näiteks seostub “Jaapanlased tulevad” otsekohe “Shoguniga” ja “Geeniuse abikaasa” “Dali päevaraamatuga”, “Soliloquy” aga meenutab kõigile Mardi tuttavatele, et Juurele meeldib väga ansambel Pet Shop Boys.
Omal ajal tutvustas Uno Maasikas toiduretsepte, mille abil võis kõige käepärasemast kraamist suurepäraseid roogi valmistada. Mart oskab sedasama. Keskajal usuti, et õhk inimese ümber on täis deemoneid, Mart tõestab oma raamatuga, et õhk on täis ka nalju, siruta ainult käsi välja ja püüa. Kasvõi siitsamast, oma nina eest. Peab olema ainult hea nina ja terav pilk.
Muidugi võib sellise mugava naljapüügi tehnika juures tekkida probleem, et need inimesed, kes sinuga sedasama õhku ei hinga, ei mõista alati päris hästi ka neid nalju, mida sa oled oma arvuti kõrvalt kinni napsanud. Kahtlemata on Mardi raamatus mõnigi tekst, kasvõi Koorbergi ja Soonvaldi pulmadest kõnelev “Ühinenud ajalehed”, millest mõni hülgekütt või sepikupagar suuremat ei mõika. Ka näiteks Triip Rilleputsi nime kandev isand, kes kahtlaselt palju tuntud meediateoreetiku Priit Pulleritsuga sarnaneb, pole ehk just üldrahvalik naljaaines. Aga mis see minu asi on. Mina saan pointist suurepäraselt aru ning olen rahul.
Hülgekütid ja sepikupagarid vaadaku ise, kuidas saavad. Tehku endale ise nalja, kui Juure omadest aru ei saa.
Arkaadi A. Mart Juur
Tänapäev, 2001
