Hai, hiina villkäpp-krabi ja vereimeja liblikas
Jõgevamaa kalur tõmbas sissevooluta Kuremaa järvest välja hiina villkäpp-krabi. Eestiski on kohatud Soomes juba kodunenud liblikat ängelheinaöölast, kes imeb võimalusel ka inimeste verd. Igal kevadel-suvel räägitakse mürgisest Sosnovski karuputkest, mida on üliraske hävitada.
Võõrliigid tungiks justkui hirmsa hooga meie turvalisse elukeskkonda. Tegelikult on võõrliigid meie looduses juba ammu, enamik neist tüli ei tee ja nii mõnigi on muutunud osaks eestimaalaste tavapärasest keskkonnast. Lisaks tuleb vahet teha Eestisse (Soome, Lätti jm) tunginud võõrliikidel ja eksikülalistel.
Näiteks Neeva jõe hai oli eksikülaline nagu ka eelmisel aastal Poola, Rootsi, Soome ja Läti vetes nähtud vaal (ja teateid vaalast Läänemeres pärineb varasemastki, näiteks elas Soome vetes vaal 1978. a mitu kuud ning ka Kolga kandi elanikud on leidnud rannajäält vaala laiba ja seda siis Tallinna rahvale raha eest näidanud, seda, tõsi küll, 19. sajandil).
Suurim Eestis püütud kala, 1996.a Muhu kalurite võrku jäänud ligi kolme meetri pikkune atlandi tuur Maria, oli eksikülaline. Alles läinud aasta lõpus õnnestus Hiiumaa kaluril kinni püüda põhiliselt Vahemeres elav heeringa sugulane ansˇoovis. Kunagi Läänemeres üsna tavaline olnud väike vaalaline pringel on nüüd Eesti vetes saanud eksikülaliseks, keda pole ammu nähtud.
Kuigi loomadest-lindudest-kaladest eksikülalised tekitavad inimestes alati palju elevust, pole nad loodusele eriliseks ohuks, sest elutingimuste sobimatuse tõttu saavad nad peagi otsa (kui ei õnnestu just koju naasta). Probleemiks on invasiivsed võõrliigid, need, kes väljaspool oma tavalist asuala kodunevad, paljunema hakkavad ja tõrjuvad kooslustest kohalikud liigid välja.
Kõigist immigrantidest suudab kohaneda umbes kümnendik ja neist omakorda kümnendik muutub invasiivseks. (Eestis peetakse taimede puhul kokkuleppe järgi võõrliikideks selliseid liike, mis on siia jõudnud pärast 18. sajandi keskpaika ning loomade puhul 19. sajandi lõpul või hiljem.)
Karuputk ja naarits
Kõige tuntumad invasiivsed võõrliigid Eestis on ilmselt Sosnovski karuputk (ja tema sugulane hiid-karuputk), mis toodi 1960-ndatel ulatuslikult sisse mee- ja silotaimeks ning ameerika naarits ehk mink, kelle looduslik asurkond sai alguse 1960-ndatel karusloomafarmidest lahti pääsenud loomadest.
Taimedest on invasiivsed võõrliigid ka Ees-Aasiast pärit harilik tõlkjas ehk rakvere raibe, mis tuli Eestisse laialdasemalt Krimmi sõja ajal koos tsaariarmee hobuste söödaga, Kaukaasiast pärit ida-kitsehernes ehk söödagaleega, mis toodi Eestisse loomatoiduna kasvatamiseks 1972. a, Kaug-Idast pärit kurdlehine kibuvits (suuremate ja ümaramate marjadega kibuvits), mis toodi Tartu ülikooli botaanikaaeda esimest korda 19. sajandi alguses.
Loomariigist on Eestis invasiivsed võõrliigid looduslikult Euroopast Jaapanini levinud hõbekoger, mis toodi peamiselt õngesportlaste huvides 20. sajandi keskel, Ida-Aasias ja Kaspia mere ümbruses levinud karpkala, mis toodi Eestisse kalakasvatuseks, hiina villkäpp-krabi, mis reisib laevade ballastvees ja on Eestis veel üsna haruldane leid, Lõuna-Euroopast pärit viinamäetigu, kes jõudis Eestisse esimest korda ilmselt koos munkadega juba keskajal, Põhja-Ameerikast pärit kahjur kartulimardikas, keda on Eestis leitud alates 1965. aastast, Lääne-Euroopast esimese võõrlinnuliigina Eestisse toodud kodutuvi, Kagu-Aasiast pärit kährik, kes toodi Eestisse poole sajandi eest ilusa karusnaha pärast jahiloomaks, ning Vana Maailma lõunaaladelt pärit kodurott, rändrott ja koduhiir. Viimastel aastatel räägitakse üha rohkem ka aplast kõigesööjast kaug-ida unimudilast, kes talub hästi nii reostust, hapnikuvaegust kui ka veekogu külmumist või kuivamist.
Paljude invasiivsete võõrliikide puhul jääb silma, et “põrgutee oli sillutatud heade kavatsustega” ehk tulnukliigi on inimesed sisse toonud kasusaamise eesmärgil, kuid siis on kontroll käest libisenud. Looduse kaitsmiseks on riigid koostanud nimekirju liikidest, kelle sissevedu on keelatud.
Samas ei ole võõrad liigid tingimata pahad, näiteks enamikus aedades ja parkides kasvavad kultuuritaimed on pärit kusagilt mujalt, sh ka praegu Eestis nii tavalisena tunduvad sirelid (Lääne-Euroopast) ja hobukastanid (Türgist).
