Haikala lugu on midagi head Hollywoodi peatänavalt
Sest see on hästi tehtud. Mõnes mõttes on Dreamworksi “Haikala lugu” terviklikum Pixari “Imelistest”. “Imelistel” töötab superkangelaste paroodialiin loo terviku tasemel. “Haikala lugu” parodeerib maffiafilmi vaid üksikutes elementides, kohaldades maffiafilmi struktuuri terviklikult ja lõplikult kalade maailmas. Filmi peategelaseks on kala Oscar, kes põrkab kokku kurjade haide maffiamaailmaga, mis on imbunud kalade “igapäevasesse ellu”. Laste jaoks on õnnestunud üle kanda täiesti tõsiseltvõetav lugu ühiskonna ohtudest ja haigetest kohtadest. Paljastades sealjuures näiteks ka meedia kaksipidist rolli.
De Niro asemel Volkonski
“Haikala lugu” on koguperefilmina seejuures haruldaselt anripuhas. Siin ei ole flirtimist erinevate paroodiatasemetega ja kõiksugu tähenduste kasvatamist joonisfilmi niigi mitmetähenduslike tegelaskujude otsa. Ehkki häid maffiafilmide nõkse tunneb siin väikses plaanis ära õige mitu. Ja need on ka vaimukalt tehtud. Ulatudes välja selleni, et filmis olevasse ristiisa rolli on pandud Hollywoodi teeneline mafioosonäitleja Robert De Niro. Keda suurepäraselt asendab eesti keeles Peeter Volkonski. Heas mõttes üllatuse teeb Koit Toome, dubleerides Oscari rollis Will Smithi.
“Haikala lugu” on hea kõiges. Lugu, karakterid ja hääled, rääkimata tehniliselt kaugele arenenud 3-D animatsioonist, mis loob kunstiliselt veenva tehismaailma. Harjutades publikut suhtuma sellesse kui lihtsaltmõistetavasse realismi. Animatsioon on kolinud kinokultuuri peatänavale.
Ameerika tippanimatsioon tekitab ühe huvitava võrdluse. Kui Eesti filmitegemine on üldiselt üks marginaliseeruv murelaps, siis animafilmidele tehtav dublaa – mis on ka osa meie kinokultuurist – ilmutab suurt elujõudu ja kutsemeisterlikkust. Miks ei suuda meie filmitegijad ilmutada mujal sellist tootmiskultuuri ja professionaalsust, nagu see ilmneb animafilmide eesti keelde panemisel?
