Häkkertüdruku megaedu jäi autoril nägemata
Kui ma varakevadel Helsingi akadeemilisse raamatukauplusse astusin, jäi silm peatuma müügitipu raamatutel. Esikolmiku moodustasid kolm Stieg Larssoni kriminaalromaani. Pärast võidukäiku Euroopas olid rootsi kirjaniku raamatud jõudnud nelja aastaga ka naaberriigi loetavuse tippu. Põhjala kirjanikest suutis viimati Vanas Maailmas sellise läbimurde teha taanlane Peter Høveg oma „Preili Smilla lumetajuga”. Aga sellest oli juba 15 aastat möödas.
Kahjuks jäi Stieg Larssonil endal see buum nägemata. Tegelikult algas lugu tema jaoks halvasti ja on lõppenud tema arhitektist vabaabielunaise Eva Gabrielssoni jaoks veelgi halvemini.
Põhiosa oma elust oli Stieg Larsson uuriv ajakirjanik, keda tunnustati kui paremäärmusluse ja rassismi eksperti. Kuid see ei olnud kaugeltki ohutu tegevus, isegi Rootsis mitte. Muu hulgas on ta kirjutanud ohus olevate ajakirjanike käsiraamatu. 32 aastat Stieg Larssoniga vabaabielu elanud Eva Gabrielsson tunnistab, et nad pidi kogu aeg järgima teatud ettevaatusabinõusid. See on tema sõnul ka põhjus, miks nad ei abiellunud.
Küpsemas eas otsustas Larsson hakata kirjutama krimiromaane, kuid jättis need sahtlisse. Lühikese ajaga kirjutas ta kolm romaani, kõik üle 500-leheküljelised. Ise nimetas Larsson neid oma pensionisammasteks ja väidetavalt kavandas neid kümme tükki. Alles siis, kui kaks raamatut oli valmis ja kolmas pooleli, hakkas ta mõtlema avaldamisele.
2003. aastal saatis ta esimese käsikirja kirjastusse Piratförlaget, mis Larssoni meelest oli vabameelne ja maksis kenasti. Aga kahe kuu pärast tuli käsikiri postiga tagasi, kirjastus ei olnud viitsinud seda isegi avada. Eva Gabrielssonil hakkas Stiegist kahju ja ta viis käsikirja ise uuesti kirjastusse. Jälle tuli eitav vastus. (Oi kui põnev oleks nüüd nende meeste nägu näha.)
Siis saatis Larsson käsikirjad tuttava kaudu ühte Rootsi suuremasse kirjastusse Norstedts. Kogenud toimetajad haistsid edu ja võtsid need vastu. Tasapisi hakkas levima kumu, et tulemas on vägev debüüt. Enne veel kui raamat ilmuda jõudis, saabus 2004. aasta oktoobrikuu ja algas Frankfurdi raamatumess.
Rootsi on väikese keelega väike maa Euroopa servas nagu Eestigi. Aga krimikirjanduses on tal Euroopas väga kõva maine, mida on aidanud luua mitmed autorid, näiteks Jan Guillou. 1973. aastal kriminulliga debüteerinud Camilla Läckberg teenis eelmisel aastal oma raamatutega kuus miljonit Rootsi krooni! Arvan, et pärast seda võib ta teha ja kirjutada mida tahes, vajamata riigi käest öörigi.
Tänu kõrgele mainele ostavad väliskirjastajad Rootsi krimikirjanike autoriõigusi juba enne, kui nood on Rootsis üldse midagi avaldanud. Lootes muidugi, et ehk on tegemist uue andega. Just nii juhtus Stieg Larssoniga.
Sealsamas Frankfurdi raamatumessil ostsid küll Saksa, küll Norra, küll Prantsuse kirjastajad Larssoni avaldamata raamatute autoriõigusi. Näiteks prantslane sai need kätte saja tuhande krooniga. Nüüdseks on Larssoni raamatuid Prantsusmaal ilmunud üle kolme miljoni eksemplari ja kirjastaja tõenäoliselt miljonär.
USA-d vallutama
Aga vaene Stieg Larsson ei saanudki oma raamatute edust teada, sest kuu aega pärast raamatumessi vajus ta omarajatud ajalehe Expo toimetuses südamerabandusega kokku ja suri. 50-aastane mees oli end surnuks kirjutanud.
Pärast Larssoni surma hakkas pihta tõeline jant, mis vääriks eraldi kriminaalromaani. Tema raamatud vallandasid Euroopas buumi. Autoriõigusi on müüdud enam kui 40 riiki ja raamatuid trükitud üle 15 miljoni eksemplari. 2008. aastal oli Larssoni esikromaan „Mehed, kes vihkavad naisi” (eesti keeles „Lohetätoveeringuga tüdruk”) läbimüügi poolest Euroopas esikohal ja maailmas teisel kohal. Sel aastal ootab vallutamist USA, kus esmatrükiga tahetakse lugejatele paisata 900 000 eksemplari.
Raha peaks tulema nii kui raba, aga suure põnevusekombinaatori lahkumine oli nii äkiline, et tal jäi kirjutama testament oma vabaabielunaisele. Jõus oli endiselt 1977. aastal koostatud testament, milles ta pärandas oma maise vara Rootsi pahemäärmuslikule sotsialistlikule parteile, mille ajalehes Internationalen ta oli nooruses rassismi materdanud. Nii et sissevoolavad miljonid pahemäärmuslastele?
Kui advokaadid olid mitu aastat piike murdnud ja meediakära õige suureks paisus, tegi partei eelmisel aastal avalduse ja kuulutas, et nende õilsad põhimõtted ei lubavat seda raha vastu võtta. Ent Larssoni pärijad on isa ja vend, kelle väitel ei tahtvat Eva Gabrielsson nendega suhelda. Asi on arenenud juba niikaugele, et Norras on loodud Gabrielssoni toetusrühm, kes püüab rahast ilma jäänud vabaabielunaise õigusi kaitsta.
„Lohetätoveeringuga tüdruku” huvitavaim tüüp on sotsiaalne imbetsill ja üks Rootsi vägevamaid häkkereid Lisbeth Salander, kelle ülivõimed arvuti taga lubavad pidada teda tänapäeva Pipi Pikksukaks.
Et Stieg Larssonil endal lapsi ei olnud, leidis ta selle tüübi üsna lähedalt, venna perest. Teismeline Therese Larsson sai Stieg Larssoniga hästi läbi, ehkki oli depressiivne anorektik.
Veebruaris jõudis Salander ka kinolinale, kui Rootsis valmis Nils Arden Oplevi film „Mehed, kes vihkavad naisi”, mida 30 päevaga vaatas Skandinaavias 1,8 miljonit inimest. Uus rekord seegi. Lisbeth Salanderit kehastab Noomi Rapace.
Seni ei ole aga lõplikku sõna öelnud USA, kus režissöörid Quentin Tarantino ja Martin Scorcese on huvitatud raamatu põhjal oma filmiversiooni tegemisest. Mikael Blomkvisti tahaksid mängida Brad Pitt ja John Depp ning Lisbeth Salanderit Natalie Portman. Otsustav sõna jääb Taani produtsendile Sören Staermosele, kes on triloogia filmiõigused ära ostnud.
Raamat
„Lohetätoveeringuga tüdruk”
Stieg Larsson
•• Tõlkinud Tõnis Arnover
•• Varrak 2009
•• 535 lk, kõva köide
