Raamatu tegelased silkavad ringi Nõukogude Eesti kolhoosialevikus. Ehkki minu lapsepõlv jääb pisut hilisemasse aega, on lugemine ometi nostalgiline. Kasvõi sellepärast, et nii ühel kui ka teisel juhul toimusid vist ikkagi pea kõigi laste suurimad seiklused õuel, mitte puutetundlikul ekraanil. Lugedes avastasin ühel ajal kaht keskkonda. Üks on see, millest Kaldmaa kirjutab ning mis ühes tiikide ja leppadega selgelt silme ette joonistub. Teine on minu enda lapsepõlvemaailm vanavanemate juures. Puud ja veekogud võivad ju asuda eri kohtades, ent need raamatulapsed silkavad minu peas kordamööda mõlemas maailmas ja meenutavad samavõrd ka toonaseid seiklusi, lõhnu, naabrilapsi.