HANNES VARBLANE: D. H. Lawrence pühendas elu elamisele


Autobiograafiliselt oma emast.

Oma ema surivoodi ees nendib romaani “Pojad ja armastajad” peategelane, Lawrence’i alter ego Paul Morel, et ta ei taha end ei elu ega surma ees lööduks tunnistada. Määravad esikromaanid “Valge vau” (1911) ning “Pojad ja armastajad” (1913) on raskelt autobiograafilised. “Vikerkaare” (1915) ja “Armastavate naiste” (1920) kirjutamiskulgemises enesekesksus mingil määral pihustub – ent vaid selleks, et tarduda viimasel loomeperioodil nägemuslikuks messianistlikuks tüütuks prohvetluseks.

Kes oli D. H. Lawrence? Omal ajal ma arvasin, et olles hingelt puritaan, esines ta normidelõhkuja rollis, lootuses, et selle varjus jääb märkamatuks temas võbelev hirm oma puritaanluse ees. Ta ihkas ühendada puritaanliku eetika emotsionaalse vabadusega. Samas oli ta küllalt tark, et mõista sellise sümbioosi võimatust, ja see teadmine ahistas teda. Liiga hästi tundis ta endas surnult sündinuna elutsevat sotsiaalset olendit ja hüüdis ahastades: “Kallis lugeja, sina ja mina, me mõlemad oleme sündinud laipadena ja me oleme laibad... Meie intuitsioon ja instinktid on kuhtunud, me elame mähituna abstraktsioonide surilinasse ning kokkupuude tegelikkusega haavab meid, sest meie intuitsioon ja instinktid... on surnud, amputeeritud surilinasse mässituna, me sööme, käime ja kõneleme, kopuleerume ning roojame – kõik see aeg surilinasse mässituna.” Praegugi arvan ma, et sisimas oli eluahne tiisikerist Lawrence sünnist saati nurka surutud nii elus kui ka surmas. Seda teadvustades jäi talle üle vaid mäss ja teadmine mässu lootusetusest.

Kuidas saada või jääda mehhaniseeruvas tehistsivilisatsioonis terviklikuks, elavaks inimeseks, kuidas taastada kuhtuv side looduse ning kosmilise kõiksusega – see oli Lawrence’i põhiprobleem. Eri loomeperioodidel ning eri teostes jutlustab ta erinevaid inimestumisvõimalusi. “Poegades ja armastajates” on tähelepanu pälvinud, küll alles embrüonaalastmel, seksuaalsuhete loomulikustamises peituvad võimalused, mis kulmineeruvad “Leedi Chatterley” skemaatilises kuulutuslikus prohvetluses.

“Poegadesse ja armastajatesse” ruumub algeoslikult kogu Lawrence kõigi oma vooruste ja puudustega. Romaanist võib leida sotsiaal- ja psühhoanalüüsi näiteid: erinevatesse sotsiaalsetesse kihististesse kuuluvaid tegelaskujusid, alateadvusest johtuva fikseerimist, naise psüühikatundmise ehedat demonstratsiooni, karakteriloogika täpset edastamist. Siin kujunevad spetsiifilised lawrencelikud situatsioonid naiste- ja meestevahelistes ning perekonnasuhetes. Siit leiame noore inimese tema kujunemisprotsessis ja freudistliku oidipusekompleksi – ehkki autor väidab, et polevat raamatut kirjutades olnud Freudi veel lugenud.

Romaani taaslugedes hämmastas looduskirjelduste mõjusus ja lillesümboolika plahvatuslik rohkus. Silma torkasid aga ka traagelniidid. Romaan on ju kahevariantne ja mõneti häirib Miriami prototüübi Jessie Chambersi sunnil kirjutatud teise variandi mõneti mehaaniline sobitus algvarianti.

Kirjaniku otsesõnum

D. H. Lawrence’ist ja tema loomest on kirjutatud raamatukogusid. Omal ajal sai neid lawrenciana akadeemilisi uurimusi päris kenasti puuritud, küll kolmeköitelist elulooraamatut, küll kriitikakogumikke, isegi uurimusi Lawrence’i uurimisest. Viimaseks jäi mõne aasta eest loetud päris hea raamat Berti ja Frieda suhetest.

Enam pole mul erilist tahtmist Lawrence’iga tegelda. Noorus on läinud ja igavesti 45-seks jääval kirjanikul on 56-sele vanurile juba teine sõnum. Ent see on tekstist johtuv otsesõnum. Vahendajaid ma enam ei vaja, sest enamikul kirjanduskriitilistel uurimustel pole kirjandusega karvavõrdki pistmist. Uurimus, uurimus! Kõlab tõesti kui hingekella hääl, kuulutades kadu kõigele, mida uuritakse. Pole tahtmist tuhnida teaduslikus tolmus, sest sadadel akadeemikutel on kiire kõige hävitamisega, mille külge nad vaid puutuvad.

Loe veel

Ometi tegi käesolev kirjatöö mulle ootamatu kingituse. Geoff Dyeri raamatu “Out of Sheer Rage in the Shadow of D. H. Lawrence”. See 1997. aasta kopiraidiga raamat on tõesti sedasorti, mis kroonib akadeemilise kirjanduskriitika kahetsusväärsusega. Vaieldamatult tark, lõbus ja vaimukas raamat. Mitte uurimus Lawrence’ist, vaid elust enesest koos Lawrence’i kirjade, kohtade ja kõigest sellest johtuvaga, eelkõige aga Lawrence’ist raamatu (täpsemalt ükskõik millise raamatu) kirjutamise talumatult paradoksaalsest raskuskerguse kergusraskusest. Ilmutuslik ja väga naljakas. Soovitan soojalt.

Muide, tuleb meeles pidada, et Lawrence ei pühendanud oma elu kirjutamisele. Ta pühendas oma elu elamisele. Mitte töö tulemuslikkus polnud talle tähtis, vaid tõelise Minani jõudmine vääris vaeva. Ustava sõbra Aldous Huxley arvates tulenes Lawrence’i uskumatu tundlikkus kogu maailma suhtes sellest, et terve ta eksistents oli vaid üksainus piiritult pikk haigusest paranemisprotsess – ta justnagu paranes kogu oma teadliku elu vältel iga jumala päev surmahaigusest.

Seistes Mehhikos Taose rantsŠos panustega pärjatud pühamu ees, kus tsementeeritult (kaitseks varaste vastu) säilib urn kirjaniku tuhastatud põrmuga, küsis Geoff Dyeri kaasa Laura: “Mida see sulle siin meenutab?” – “Ei tea. Aga sulle?” – “Jim Morrisoni hauda Pére Lachaise’ kalmistul.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare