“See baar oli koht, kus talle meeldis käia – lausa teine kodu. Siin tundis ta end hästi, kõik tundsid teda, austasid ja armastasid,” jääb Veera head klienti meenutades kurvaks.

"Paljud käisid baaris vaid Hardi pärast. Ta rääkis igale soovijale oma noorusest, sõjast, elust üldse. Polnud teemat, millest Hardi poleks midagi huvitavat jutustada osanud. Peale selle oli ta ka omamoodi kohtunik. Kui aga keegi rumalat juttu ajama hakkas, siis ta vihastas. Tiidus ju teadis nii palju, et keegi teda mingi uduga alt vedada ei saanud,” räägib Veera.

Vanahärrade privaatklubi

Tallinna kesklinnas Tõnismäel Pärnu maantee ääres suure elumaja esimesel korrusel on imeväike baar ilma ühegi joogikohale viitava sildita. Aknal ilutseb vaid kiri “Türgi kohv”. Juba aastaid kutsub rahvas seda salapärast paika “Ilma nimeta Hardi Tiiduse baariks”.

Baariruumi tumelillal seinal ripub alalise kliendi Hardi Tiiduse pilt. Veera käest saab osta ka Tiiduse kasseti ja raamatu. Kõik ennelõunasel ajal baarileti taga topside taga istuvad vanahärrad mäletavad Hardit ja muutuvad jutukaks. Juhuslikke inimesi satub tähelepandamatu baari uksest haruharva sisse. Joogikoht on tegelikult iseenesest välja kujunenud klubi. “Kui näen klienti tulemas, kallan talle juba ilma küsimata lemmikjoogi valmis,” naeratab Veera.

"Ega see ole pelgalt napsivõtmise koht. Meil on alati millestki rääkida ja üht-teist arutada,” selgitavad keskpäeval baaris istuvad vanahärrad. Ka perenaine kinnitab: “Juba Hardi ajal mängiti siin bridži ja malet ning vaieldi eluolu üle.”

Tiidus oli alati kohal

Veera suudab meenutada oma baaris töötatud aastatest vaid kaht päeva, kui Hardi jättis tulemata. "Ta elas siinsamas lähedal,” teab naine. “Hardi tuli alati hommikul kohe pärast kümmet. Veetis paar tundi juttu ajades, siis käis korra ära ja pärast lõunat tuli tagasi,” meenutab Veera, osutades baarileti kõrval akna all seisvat baaripukki: “Seal ta alati istuski."

“Võtsin talle tihti kodust pirukaid kaasa ja tegin need siin soojaks. Müüme ju ainult võileibu, aga talle tahtsin midagi paremat pakkuda. Kui Hardi sai 80aastaseks, panime baari kinni ja pidasime tema juubelit,” meenutab Veera. “Hardile maitses väga seenekaste kartulipüreega. See roog oli ka tema sünnipäevalaual,” lisab ta.

Vääriline järglane leitud

21. märtsil täitub aasta sellest, kui Tiiduse baaripukk tühjaks jäi. Nimetu napsivõtmiskoha püsikliendid teatavad aga legendaarsele mehele väärilise järglase leidmisest.

“Tegelikult käib siin üks mees, kes võiks Hardi koha üle võtta. Ta on 70aastane, viiskümmend neist töötanud ühel ja samal ametikohal. Suurte teadmistega ja kannab endas veel seda vana eesti vaimu,” räägivad Hardi vanad sõbrad ja sukelduvad taas meenutustesse.

Vana Hõbe

Eesti kultuurilukku kustumatu jälje jätnud Hardi Tiidus sündis 8. novembril 1918. aastal Tallinna vanglas. Õppis 1937-41 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusosakonnas. Osales II maailmasõjas Eesti laskurkorpuses. 1952 lõpetas ajaloolasena Tartu ülikooli. 1956. aastal sidus oma elu meediaga, alustades tööd Eesti Raadios, seejärel televisioonis. Juhtis populaarseid mälumänge, ajaloo- ja meelelahutussaateid. Tõlkinud inglise, saksa ja vene keelest. Huumoripreemia Meie Mats laureaat. Oli abielus, peres tütar. Suri 21. märtsil 1999.

Dokumentaalfilm Hardi Tiidusest

Eesti ühest targemast inimesest Hardi Tiidusest on valminud dokumentaalfilm “Tere, kallis inimene”. Esmakordselt saab seda näha 21. märtsil kell 18 Sakala keskuses. Sama päeva õhtul näitab filmi ka ETV.

“Režissööriks on Mati Talvik,” räägib Lembit Sibul, kes on kõik oma säästud filmi paigutanud. “Ükski suur firma filmi tegemist ei toetanud, kõik on tehtud eraannetuste eest,” täpsustab Tiiduse mälestuspäeva eestvedaja Lembit Sibul.

Suurmehe hauale Metsakalmistule paigaldatakse kell 12 Tauno Kangro valmistatud mälestuskivi.

Seejärel nimetatakse Hardi Tiiduse viimaste aastate meelispaik nn. ilma nimeta baar Tiiduse baariks. “Täpselt kell 15 pakume seal kõigile Tiiduse kokteili. See on viin mahlaga, kõrs sees, ja üllatuskokteili Segu number 8,” teatas Sibul ega avalikusta joogi komponente. “See jook on peaaegu mürk. Seda suutis omal ajal juua ainult Hardi – siis, kui ta veel telemajas töötas,” lisab ta. Muudetakse ka baari sisustust. “Voldemar Lindström riputab seintele Hardi pildid. Väljas on kõik Hardi raamatud ja kassetid. Muu jääb vanaviisi, koos türgi kohviga,” räägib Sibul.

Krista TAIM