Hargla esindusrosolje – Melchior, vambid, zombid

Hargla tundub olevat sedasorti inimene, kellele kirjutamine sobib, ta teeb seda suurema vaevata ja ilmselge naudinguga.

Ma olen hulk aega mõelnud, et vaat see Indrek Hargla, tema on pärast Jaan Krossi üks õige eesti kirjanik. Kirjutab pakse romaane ja rahvas armastab neid lugeda. Tema tegelased on elavad (isegi siis, kui nad surnud on) ja sündmused jooksevad sirinal. Harglal on väga meeldivalt peen keel, väljapeetud väljenduslaad, ta on elegantne kirjanik ja see, mida ta teeb, on puhas klassika. Mulle meeldib väga, et kuigi ta on ulmekirjanik, ei ole tema tegevuspaigad kuskil kaugel planeedil, vaid siinsamas, käegakatsutavas läheduses. Kogumikus „Suudlevad vampiirid” on romaan, novelle ja siis veel lühiromaan „Jõgeva elavad surnud”. Melchiori juttude austajatele on siin samuti maiuspalu – kuulus 15. sajandi Tallinna apteeker tegutseb selle kogumiku kaante vahel kahes loos. Selles mõttes on Hargla veel hea, et ta on kindla peale minek. Mulle lugejana ei ole ta veel kunagi pettumust valmistanud ja ilmselt oleks see tal ka väga raske. Mulle tundub, et Hargla on inimene, kellele kirjutamine lihtsalt sobib, mulle näib, et ta teeb seda ülimalt loomulikult, ilma hullemate loomepiinadeta, lihtsalt istub ja kirjutab, lugu voolab ja hargneb ladusalt, punnitamata. Ja mulle tundub, et ta kirjutab lustiga, ridade vahelt õhkab seda, et talle meeldib see, mida ta teeb. Talle meeldivad tema tegelaskujud, kuid ta suhtub nendesse ratsionaalselt, neisse liigselt kiindumata, muidu ei saaks nii krambivabalt luua. See on väga, väga mõnus, sest tulemuseks on teosed, mida lugedes tõesti puhkad. Kõik on hästi jälgitav, loetav, köitev.