Hargla jookseb seriaaliraamatuga kahjuks lati alt läbi

Sarja jutustuseks kirjutamise eesmärk peaks olema tegelaste ja sündmuste taustade avamine, aga see ei õnnestunud.

Ulmekirjanik Indrek Hargla „Süvahavva” seriaalistsenaarium oli mullu nagu sõõm värsket õhku meie seebihõngulisel ja jämekoomilisel seriaalimaastikul. Narratiivis oli originaalsust ja karakterites ehedust – eriline au ja kiitus Süvahavva värske peremehe Peebu suurepärase kujundamise eest. Peep on tõeliselt sümpaatne ja kodune eesti mees, kohmakas ja vaikselt innukas, sissepoole elav ja visa. Kõrvaltegelased olid suurepärased portreed Eesti külaelust.

Niisiis tundus, et „Süvahavva” stsenaariumi raamatuks vormimine on väga hea mõte. Esiteks muidugi sellepärast, et tootjafirma ja stsenarist saavad populaarse sarja tuules valminud raamatu pealt natuke lisa teenida. Teiseks oli idee kirjanduslikus mõttes hea, kuna andis kirjanikule-stsenaristile võimaluse telesarja formaadi tõttu peale surutud kiirest tempost lahti saada ja tegelda raamatus nii tegelaste lahtikirjutamise kui ka toimunu taustade avamisega.