Harju Enrico kroonika

Nihilisti kamp oli nagu Ameerika – kõik võisid tulla. Mida väsinum ja kurvem, seda teretulnum.

Paari-nelja aasta eest, ma ei pannud kuupäeva kirja, kirjutasin sellise Facebooki postituse:

„Eesti ajakirjandus jaguneb laias laastus kaheks. Ühed teevad kõik, et saada tähelepanu. Neid ei koti üldse, mida sedasorti info levitamine inimeste ja ühiskonnaga teeb, neid ei koti, et tegemist polegi infoga, et tihti on tegemist kaunis jõhkrate valedega, mingi kokkusegatud jamaga, mille ainus eesmärk on lugeja üles erutada, süüdata tema kiire mõtlemise süütenöör, panna ta lollusi täis topitud pea plahvatama ja vaadata, mis juhtub. Vähe sellest, et neid ei koti, see plahvatus võib olla koguni eesmärk.

Teised jagavad laisalt neutraalset infot, püüdmata jõuda oma taotluses mingi suurema arusaamiseni, püüdmata isegi antud teemale vajalikku konteksti leida. Need kirjutavad korralikult ja huvitult, nagu kaevaks kraavi, teevad täpselt nii palju, kui neilt oodatakse.

Selles mõttes on nihilist.fm tõeliselt värskendav. Värskendav, sest on säilitanud papa-jannsenliku soovi lugejat juhatada, teda sealjuures alahindamata. Värskendav, sest neile lähevad paljud asjad päriselt korda. Värskendav, sest sealt midagi lugema hakates on teada: keegi on tõstnud piigid hädamere vastu, mitte ei songi huvitult oksaraoga soolikates ja mudas.”

Kirjutasin selle valmis ja jätsin postitamata. Meenus, et tegelikult tehakse kohati ikka päris head ajakirjandust.