"ära tõin!" hõikasin uhkelt nagu Toots Kiire sahvris, kuid Lati Patsi asemel oli mul pihus Eesti Ekspressi viimane number. "Jõudsin just enne politseid, järgmisel ostjal tõmmati leht juba nina alt ära."
Juhtus see mõistagi neljapäeval. Kui raadiost teatati, et politsei konfiskeerib ajalehte, tormasin kohemaid ostma. Ise veel mõtlesin, et äkki on vaid H. H. Luige reklaamitrikk, sest mine neid punapäid tea. Ei olnud.
"Vaata kähku, milles asi!" õhutas Laura. "Seal on kindlasti mõni eriti riiklik saladus - et president on Hiina spioon või Naissaar parseldatakse lätlastele või..."
Ei leidnud. Uurisin hoolikamalt, ikkagi ei leidnud. Ekspress nagu tavaliselt.
"Ikkagi tuleb tänane kuupäev, 19. oktoober 1995. a meelde jätta, kuna täna kasutas Eesti Vabariik pärast taaskehtestamist esmakordselt trükisõna vastu brutaalset vägivalda," nentisin mina. "Viimati juhtus midagi seesugust enne 1924. aasta mässu, mil Tööliste Maja keldris trükiseid konfiskeeriti, aga kui nüüd samamoodi edasi läheb, võib peagi juhtuda, et tullakse ka hr Männikese lugude kallale. Pannakse iga kioski juurde politseinik, kes lõikab kirjatüki Eesti Päevalehest kääridega naks-naks välja.
"Looda sa..." ei uskunud Laura. "Sina ei oskagi midagi niisugust kirjutada."
"Oskan küll! Ma võin kirjutada sedavõrd rumala ja Eesti riiki nõnda sügavalt solvava sõna, et kõigil tõusevad ihukarvad püsti."
"Mis sõna see on?"
"See on .........," ütlesin mina.
"Kuidas?"
".........," kordasin ma. "Tõestuseks sulle panen ma selle sõna oma loos kirja, kuigi ma surmkindel, et toimetus asendab ......... lihtsalt punktidega, sest sõnavabadus sõnavabaduseks, aga parem on, kui ajaleht jõuab lugejani katkilõikamata kujul."
Panengi ......... kirja.
Siin see on:
"........."
Jõhker sõna tõesti!
Vahepeal teavitas raadio, et Eesti Ekspress kõrvaldati intiimteenuste reklaamimise tõttu, seejärel tuli aga naabri-Kondrati abikaasa Tiina ning valgustas meid veelgi:
"Kas teate, et nüüd pannakse bordellid lõpuks kinni. Jumala tõsi! Ja õige ka, ükskord tuleb ju kord majja lüüa. Litsid viiakse tehastesse ja põldudele, ilma keskmise töötasu säilitamiseta, ning majad ise antakse üle lasteaedadele. Tõsijutt, ma ise kuulsin."
"See võib tõepoolest tõsi olla," arvas Laura, kui Tiia oli lahkunud. "Kui nad juba ajalehe ainuüksi reklaami pärast peatasid, ju neil on siis kavas midagi tõsisematki. Mis sina sellest arvad, Männike?"
Mina kehitasin ausalt õlgu.
"ütle, kas sul ei ole kunagi olnud soovi lõbumajja minna?" uuris Laura. "Ausalt!"
"Justkui ei ole," tunnistasin mina.
"Aga selline soov võib ju tulla, eks ole?"
"Võib-olla tõesti..."
"Oletame, et sul tuleb tahtmine minna lõbumajja."
"ärme parem oletame," arvasin mina.
"Oletame ikka. Oletame, et sul tuleb nii väljakannatamatu soov, et ajab lausa hulluks."
"Ei usu nagu..."
"Oletame! Sa käiksid lõbumajas ära ning asi ants, aga kui lõbumaja enam ei olegi? Mis siis? Siis sa ju läheksid hulluks. Või mis veel hullem, soetad enesele armukese."
"No ei tea..." kahtlesin mina.
Laura oli pikalt vait, justkui mõtles, siis aga ladus lagedale:
"Võib-olla meie eluajal lõbumaju enam üldse ei tulegi. Ja siis on sul piinavalt kahju, et sa õigel ajal ära ei käinud ning sinu kahjutunne mürgitab kogu meie kooselu. Ma arvan, et oleks parem, kui sa praegu selle asja ära teeksid. Tulevikus saaksid jutustada lapselastelegi, kuidas sa bordellis käisid, muidu veel mõtlevad, et olid igavene nohik ja kohimees. Noh, kas lähed?"
"Nii äkki, kaine peaga ja puha..."
"Ikka kainelt! Muidu sa hiljem ei mäleta ega midagi..."
"Jah, aga mul ei ole raha?" leidsin ma vastuargumendi.
"Ma annan," haaras Laura rahakoti. "Oi, mul ka nõnda palju ei ole. Peab lastelt juurde laenama. Hei, Brigitta ja Kaarel, otsige paarsada krooni, isa annab honoraripäeval tagasi."
"Milleks?" uuris tütar, kolm sajalist näpus.
"Issi peab minema lõbumajja, enne kui see kinni pannakse," selgitas Laura. "Kuule, ehk peaks ka sinu Paavo ära käima, muidu jääbki tal selline kogemus olemata?"
"Just-just!" kiitsin takka. "Koos väimehega oleks seltsim. "Võtaks ehk pojagi kampa."
Ent poega ei lubanud Laura, kuna veel liialt noor ja rikkumatu, väimeest aga tütar, sest neil kestab kristallpuhas armastus.
"Pane aga puhas pesu selga ning hakka juba astuma, saad rutem kaelast ära," käis Laura mulle peale ja ma läksingi.
Kõhe tunne oli. Justkui pioneeriorganisatsiooni astudes. Et äkki ei võetagi vastu. Jõudsin kohale ja mis ma nägin - lõbumaja ukse taga igavesti pikk järjekord, oma viiskümmend meest sabas.
"Tere mehed, kes viimane, kas läheb ruttu?" pärisin sappa seistes ning kohemaid läks omavahel jutuks nagu vanasti linnasauna järjekorras. Pudelgi käis ringi.
Kusagilt oli tuldud terve töökollektiiviga, firma tegi välja, ja siis marssis kohale rühm kaitseväe ajateenijaid, kes nõudsid teenindamist poole hinna eest.
"Ei lase kedagi vahele, olgu ta somm või sõdur!" nõuti järjekorrast õigust, kurnatud uksehoidja aga hädaldas:
"Pidage ikka korda. Litsid teevad niigi, mis jõuavad, ega nad ennast lõhki saa rebida."
Lõbumaja nagises ja raksus, kostus musumatsusid, ähkimist ja ekstaatilisi oigeid, turvamehed aga tassisid suurte kottidega sularaha kaubabussi. Ma olin juba mitu tundi oodanud ning üsna ukse ligidal, kui uksehoidja teatas:
"Kõik, paneme kinni, preservatiivid said otsa. Teenindame veel üksnes neid, kellel enda oma kaasas."
Tulin tagasi koju. Laura ütles, et egas midagi, lähed homme uuesti, ent reedel teatati juba, et on juhtunud täielik jama, ühe politseiprefekti käkk, millel pole riigi poliitikaga midagi ühist. Järelikult pole kartagi, et lõbumajad niipea kinni pannakse ning ma võin külastada neid, millal ise tahan, mitte kui Laura käsib. Lõbu seegi.
Hr MäNNIKE
