Harry Liivranna uus hingamine

Kunstiajaloolane Harry Liivrand on seni kunstist peamiselt kirjutanud ja kureerinud nii mõnedki väga õnnestunud näitused. Ta ei ole enda teada jätnud, kui kunstielu korralduses käib talle midagi vastukarva. 1. veebruarist on ta ise Tallinna kunstihoone juht. Liivranda küsitles tema tööandja, Tallinna kunstihoone nõukogu liige Ants Juske.

— Alustagem uudislikkusest. Tulid just Berliinist, mis asju sa seal ajasid?

— Võtsin sõpradega aastavahetust vastu Kreuzbergis, alternatiivide ja türklaste linnajaos, handi-mansi kultuuri uurija kodus ska-muusika saatel.

Erialaliselt oli aga väga huvitav tutvuda Neue Nationalgalerie uue püsiekspositsiooniga, kus on toimunud olulised kontseptuaalsed muudatused: väljapanekusse on lisandunud hulganisti Lääne-Saksa 1960.–1970. aastate abstraktsionismi ja Ida-Saksa kunstile on hiigelsaalide kontekstis koht kätte näidatud – see on saanud omale ainult toa 1970.–1980. aastate väikseformaadiliste piltide jaoks. Ei mingeid lahmakaid stalinistlikke kompositsioone sotsialistlikust ülesehitustööst nagu Kumu kunstimuuseumis. Meil aga kaitses Eha Komissarov tulihingeliselt stalinistliku kunsti ja mingite suvaliste Nõukogude Venemaa kunstimeistrite piltide rohket väljapanekut Kumus just põhjendusega rahuldada lääne turisti tohutut huvi. Tahaks väga teada, miks siis Berliini suurmuuseumi kuraatorid Ida-Saksa pateetilist sotsrealismi ei taha näidata?

Samas on Kumus Välis-Eesti kunsti ebaõiglaselt vähe.

— Aga mida mõtled sa naisõiguslastest-naiskunstnikest, näiteks Mare Trallast, Sandra Jõgevast, ja meeskülastajate piitsutamisest, nagu see juhtus aasta eest kunstihoone näituse “Kehaturg” avamisel?

— Vähemuslik kunst – ja feministlikku kunsti võib selleks vabalt nimetada nagu ka gay-kunsti, ökokunsti, mail art’i, situatsioonipraktikaid, mitmesuguseid kunstikommuunilaadseid keskkondi – pakub mulle nii kunstikriitiku kui ka kuraatorina suurt huvi. Jõgeva naisprostituutide SM-seksteenust parodeeriv meeskülastajate piitsutamine oli näituse sõnumit arvestades täiesti omal kohal.

— Oled elanud üle kolme aasta Amsterdamis ja tunned hästi Berliini. Millised koha- ja kunstispetsiifilised kogemused on kõige rohkem meelde jäänud?

— Mõlema linna kunstielu teeb tänu oma mastaabile ja mitmekesisusele kadedaks, kuid mis peaks olema ka Tallinna galeriipoliitikale eeskujuks ja mida on võimalik teostada, on galeriide spetsialiseerumine eri kunstnikele/stiilidele/liikumistele. Tallinnas näitavad kõik galeriid samu kunstnikke, kuigi teatud sümboolsed hierarhiad on galeriide vahel säilinud. Aga galerii oma nägu on ikkagi raskesti defineeritav.

Kohaspetsiifikalt vaimustab nii Berliin kui ka Amsterdam mind endiselt oma liberaalse ja tolerantse vaimuga. Eriti Berliin, mida võiks nimetada vaese mehe New Yorgiks, ilma irooniata. Mõtle ise: ülihead muuseumid, ametlikult vähemalt üle 200 galerii, kolm ooperiteatrit, n-arv alternatiivseid kunstiinstitutsioone, mis ometi kuidagi hingitsevad ja suudavad radikaalseid üritusi isegi Eestisse importida (nagu OpenSpace). Ja hinnad on Eesti mõistes odavad. Nagu Berliini linnapea Klaus Wowereit ütles: Berliin on vaene, aga seksikas! Berliini 24/7 kestvale klubi- ja ööelule on Euroopa mandriosas tõesti raske konkurenti leida. Väga fastsineeriv. Kui mäletad, siis ühendasin näituse ja klubiatmosfääri 2001. aastal kunstihoones Maile Grünbergi näitust “Red” kureerides, kutsudes avamisele DJ-d.

Sel aastal toimub taas Berliini biennaal, mida tahan kindlasti vaadata.

— Kas käisid eelmisel sügisel Berliinis ka Hanno Soansi kureeritud eesti kunsti näitusel?

— Jah, ja see oli pettumus mitmes mõttes. Esmalt ei sobinud Galerie am Lützowplatzi ruumiprogramm Soansi kohale toodud kunsti eksponeerimise vajadusega. Seetõttu oli näitus ülekuhjatud, eriti kannatas videoekspositsioon. Kolmandaks ei tehta tänapäeval enam näitust väheütleva pealkirjaga “Kunst Eestist”. Keda see vaatama kutsub? Pole enam aasta 1991. Neisse galeriiruumidesse oleks sobinud vaid grupinäitus neljalt-viielt maalijalt või fotograafilt. Neljandaks – reklaam oli olematu, meedia tähelepanu puudus, kuigi näitusel osalesid tipud: Venezia biennaalil esinenud Jaan Toomik, Ene-Liis Semper, Mark Raidpere, Marko Mäetamm. Isegi kuraatori näitust tutvustavas tekstis ei mainitud seda fakti, mida iga kunstniku puhul tavaliselt rõhutatakse.

— Aastal 2002, pärast Anu Liivaku lahkumist, oli sinu idee muuta Tallinna kunstihoone kuraatoripõhiseks. Reiu Tüür võttiski kaks kuraatorit tööle. Mida sa Tallinna kunstihoone uue juhatajana tahaksid tolles asutuses nüüd muuta?

— Näitusetegevus peab kindlasti jääma kuraatoripõhiseks, olen praeguste kuraatorite Reet Varblase ja Anders Härmiga rahul. Kuid ma arvan, et ka juhataja kohuseks on kureerida aastas paar-kolm näitust, mitte ainult tegelda administratiivtööga. Samuti tuleks võimaluse korral sisse osta külaliskuraatorite projekte. Keda kunstihoone kindlasti vajab, on haridusprogrammidega tegelev töötaja. Kumu on siin mulle heaks eeskujuks. Nii et mõningased struktuurimuudatused tõenäoliselt kunagi tulevad.

— Milliseid muudatusi võiks oodata kunstihoone ideoloogias?

— Muidugi peab kunstihoone ennast pärast Kumu avamist varasemast täpsemalt määratlema. Kunstihoone on Eesti esindusgalerii. Nagu Kumu, nii ka kunstihoone loob oma näituseprogrammiga publiku jaoks sümbolväärtust, ja see väärtuste loomine põhineb kunstihoone puhul nüüdiskunstil. Siin ei mängi rolli kunstniku vanus, kunstizˇanr ega tehnika – nüüdisaegset ja aktuaalset kunsti teevad elavad kunstnikud Avo Keerendist Rauno Thomas Mossi ja Mark Raidpereni. Nüüdisaegset kunsti ainult postkontseptuaalse sotsiaalse kunstina tõlgendada oleks ühekülgne.

Veelgi enam vajab arendamist suhtlus välismaiste kunstihoonete või suuremate galeriidega, kas või vahetusnäituste organiseerimiseks. Kunstihoonel peaks olema ka oma kunstikirjanduse pood nagu igas normaalses suurgaleriis. Loogilise ruumina näeksin poodi seal, kus praegu tegutseb Nu Nordic. Aga selline ruumide funktsiooni muutus saab toimuda vaid koostöös kunstnike liiduga.

Pooldasin ja pooldan endiselt kunstihoone ennesõjaaegse fassaaditähise ennistamist ja algsele kohale paigutamist, et hoone välist algkuju maksimaalselt taastada. 1960. aastate algul hoone proportsioone moonutavat pealeehitatud lisakorrust ei hakka ju vist keegi lammutama.

— Kuraatoritöö sulle istub, said 2005. aasta kunstnike liidu aastanäituse kureerimise eest Kristjan Raua preemia. Mida tulevikus tahaksid kureerida?

— Kindlasti midagi maalikunstist ja disainist. Need plaanid jäävad alles aastasse 2009, nii et räägiks nendest aasta lõpul. Lisan veel, et asjakohane oleks 2010. aastal organiseerida taas uus “Ruum ja vorm”.

Aasta 2008 näituseprogrammid kinnitas kunstihoone nõukogu aga juba eelmisel suvel.

— Oled pikka aega olnud Eesti Ekspressi kunstitoimetaja. Kas su suhe Ekspressiga säilib? Ma ei usu, et sa kunstist enam ei kirjuta.

— Mu suhe Eesti Ekspressiga säilib töise ja sõbralikuna. Kirjutamises pean siiski aja mingiks perioodiks maha võtma.

— Mida kujutab endast koguteos Toompea lossist, mille sisutoimetaja oled ja mis ilmub jaanuari lõpus?

— See vabariigi juubeliks riigikogu kantselei kirjastatav raamat on ühtaegu akadeemiline koguteos ja kaunis album Toompea lossi ajaloost. Artiklite autorid on Rein Zobel, Juhan Maiste ja Mart Kalm. Seni ilmunud Toompea-trükistest on see kõige mahukam ja täis varem avaldamata arhiiviandmeid, põhiplaane ja fotosid.

— Nüüd sinu poliitilised eelistused. Juunis 1988 korraldasime Nõukogude-vastast I noortefoorumit kinos Kosmos. Millisele tiivale sa ennast tänapäeval paigutad? Ja – ajaloolased, nagu me oleme – milline on sinu suhe natsismi ja kommunismiga?

— Teisele küsimusele vastaksin une pealt, et natsismi ja kommunismi vahel on võrdusmärk. Jälestan mõlemat. Kunstiajaloolasena pakub mulle Kolmanda Reich’i ja Mussolini-aegne Itaalia arhitektuur huvi aga eelkõige kui esteetilis-ideoloogiline uurimisobjekt, millesse programmeeritud ideoloogiline sõnum varjutab siiani ja mõnikord lausa tänamatult esteetilise, nagu on juhtunud Berliini olümpiastaadioniga.

Esimesele küsimusele pole kerge vastata juba sel põhjusel, et Eesti parteide ideoloogiad kattuvad paljus, kuid loosungite ja tegude vahel haigutab kuristik. Eestis oleksid kõige lähedasemad sotsiaaldemokraatide seisukohad, kui nendega liituks ka tugevam rahvuslik platvorm.

— Mina läksin ajalugu õppima suure arheoloogiahuvilisena, kuid ajalooloengud olid nii igavad, et hakkasin huvi tundma kunstiajaloo ja semiootika vastu. Sina olid õppinud kunstikallakuga Tallinna 46. keskkoolis. Kas läksid ülikooli selge teadmisega, et just kunstiajalugu?

— Olin 11. klassi keskel täiesti veendunud, et lähen kunstiajalugu õppima. See lihtsalt paelus juba 9. klassist alates. Kunstihoonesse aga vedasid meid algklassidest alates meie jutukad kunstiõpetajad, ja oh kui tüütud need käigud olid! Hiljem, alles keskkoolis, sain aru, kui olulised on õpetaja kommentaarid kunstiteostele, sest ka kunsti vaatamist peab õppima. Sellepärast, koolid, tellige kunstihoonelt alati kuraator selgitusi andma.

Harry Liivrand

•• Sündinud 17. juunil 1961

•• Kunstikriitik ja -ajaloolane, kuraator, kunstiajaloolektor, kultuuriajakirjanik

Haridus

•• 1979 Tallinna 46. keskkool

•• 1984 Tartu ülikool, ajalooteaduskond: spetsialiseerumine kunstiajaloole

•• 1992 Saksa LV välisministeeriumi diplomaatiline kool, Berliin, spetsialiseerumine kultuuripoliitikale

Töö (valik)

•• 1984–1993 Eesti Kunstimuuseum: vanemteadur

•• 1991 ja alates 1994 Eesti Ekspress: kunstitoimetaja

•• 1993–1994 turismiamet: infoosakonna juhataja

•• 1998–2001 raadio Vaba Euroopa: Hollandi korrespondent Amsterdamis

•• 2000–2001 Rijksakademie van Beeldende Kunsten (Amsterdam): arhiiviteadur

•• 2002 Tallinna kunstihoone: juhataja kohusetäitja

•• alates 1995 õppejõud kunstiakadeemias

•• alates 2007 kunstiakadeemia tarbekunsti ja disaini magistrantuuri esimees

Preemiad (valik)

•• 1990 kunstnike liidu noore kriitiku preemia

•• 1997 Kultuurifondi preemia ETV kunstisaatesarja “Ars et vita” eest

•• 2006 Kristjan Raua preemia aastanäituse “Identiteedid” kureerimise eest

Kureeritud isikunäitusi

•• 2000 Laurentsius ja A.D. näitus, Turu kunstimuuseum

•• 2001 Maile Grünbergi näitus “Red”, Tallinna kunstihoone

•• 2003 Enn Põldroosi näitus, Tallinna kunstihoone

•• 2003 John Smithi näitus, Viviann Napi galerii

•• 2007 Ado Lille näitus, Tallinna kunstihoone

Harry Liivranna lemmikud

•• Mu absoluutsed lemmikkunstnikud on Caravaggio, Vermeer ja Watteau, tänapäeva kunstnikest Wolfgang Tillmans, Pierre ja Gilles, Bill Viola, Neo Rauch.

Üksiktöid:

•• Jan ja Hubert van Eyck, Genti altar, 1432

•• Caravaggio, “Pauluse pöördumine”, 1600–1601

•• Vermeer, “Kunstniku ateljee”, u 1665–1670

•• Velazguez, “Las Meninas” (“Õuedaamid”), 1656

•• Roi Vaara performance’id

•• Ludmilla Siim, “Kollane valgus”, 1974

•• Jaan Toomik, “Tantsides koju”, 1995

•• Laurentsius ja A.D., “Roos XXIV”, 2000

•• Raul Rajangu, “Kunstnik Rajangu ja abiliste saabumine Viljandisse”, 1992

•• Kai Kaljo, “Aeg”, 2005

Teised temast

Sirje Helme

Kumu direktor

•• Harry on olnud väga hea kunstitoimetaja, kuid mitte ainult. Olen alati suure huviga lugenud tema kirjutisi nii kunstiajaloost kui ka muusikast. Need on intelligentsed, erudeeritud tekstid, kirjutatud tundliku keeletaju ja hea ajalootundmisega. Harryle justkui sobivad ajastud, kus on mängulisust ja salapära ja kombeid ja kokkuleppeid. Aga nüüd on ta endale võtnud uue vastutuse, kunstihoone tegevus on kahtlemata üks kohaliku kunstielu sõlmpunkte. Harry pole mingi leebe tüüp, oma terava keele ja otseütlemisega on ta piisavalt konfliktne, nüüd peab ta vormima selle juhile sobivaks tolerantseks kindlameelsuseks. Kumu avamisega sai kunstihoone endale rohkem vabadusi ja eksperimenteerimisruumi, sai loobuda teatavatest kohustustest, mis jäid muuseumi kanda.

Ootan suure huviga, kuidas kunstihoone edasi toimetab.

Priit Hõbemägi

Eesti Ekspressi peatoimetaja

•• Harry Liivrand on Eesti Ekspressi tark-, raud- ja riistvara. Tema ja teiste kauaaegsete Ekspressi töötajate õlul on sõltumatu nädalalehe identiteet, ajaloolise mälu ja jätkusuutlikkuse edasikandmine; samas tunnetavad nad eksimatult Zeitgeisti.

Harry on nõtke sotsiaalne suhtleja, kes inimsuhete kobrutavas ja pinevas kärestikus tunneb end kui kala vees.

Oma välismaa-reisidelt toob ta toimetusse Berliini uusaastavahetuse põlenud metalli teravat lõhna ja tulede välgatusi, Nürnbergi tsepeliiniväljade kõledaid tuuleiile või Hollandi kodanlasemajade varjatud saladuste hõngu. Ta on eestlane, kes on eurooplaseks sündinud. Ekspress ilma Harryta ei oleks Ekspress. Kas Harry ilma Ekspressita oleks Harry? Eks selle pärast jäävadki meie suhted ka pärast tema asumist kunstihoonesse endiselt töiseks. Meil on teineteist vaja.