Harukordne vaatepilt Eestimaa taevas 30 aastat tagasi ehk ufolik boliid

 (16)
Harukordne vaatepilt Eestimaa taevas 30 aastat tagasi ehk ufolik boliid
----

See oli 11. veebruaril 1976, kaunil talveõhtul umbes kümmekond minutit enne seitset 12 km Tallinnast kagus Vaskjala külas. Tulin oma kahe väikese tütrega suusatamast. Olime jõudnud peaaegu koduväravasse, kui seitsmeaastane Jaanika hüüdis: “Isa, vaata, mis sealt tuleb!” Tõepoolest, põhjakaarest kerkis ja lähenes ere valguspunkt. “Ju see on Tallinna lennuväljalt tõusnud lennuk, millel põleb hele ninaprožektor.”

Kuid midagi nagu ei klappinud. Lennukil puudusid signaaltuled ning järel vedas ta helendavat saba.

“Kas viimaks avarii?” käis mõte peast läbi. Kuid kummaline objekt tõusis nobedasti ja kulmineerus põhja-ida suunas ca 30 kraadi kõrgusel. Sel hetkel tundus oletatav lennuk asuvat meile kõige lähemal, kõrguse ja kaugusega mitte üle kilomeetri. Tema pikkus ja kiirus tundusid vastavat tavalisele reaktiivreisilennukile. Kuid selle “lennuki” kuju, üllatus-üllatus, ei sarnanenud ühegi Tupolevi ega muu nähtud lennumasinaga! See oli ovaaljas, midagi tsepeliini taolist, mille kontuurjoon nagu sulas hämardunud taevasse. Samal ajal nentisin hämmeldunult: “Tont võtaks, selle võimas prožektor asub ju hoopis nagu saba ülemises tipus, kehast pisut kõrgemal ja see vist valgustabki seda kobrutavat saba “masina” taga!”

Saba ja aknad

See helendav saba sarnanes suures kõrguses lendava reaktiivlennuki mootori düüsist purskuva gaasijoa tekitatud kondenssabaga. Antud juhul tundus “saba” olevat võrdlemisi ühtlase laiusega ja mitte eriti pikk, võib-olla 10–15 oma tekitaja pikkust. Ja järjekordne mõttenõutus: “Kuidas selline saba saab tekkida nii madalal? Kas ikkagi avarii?”

Samal ajal hüüdis üheksa-aastane Mari-Ann: “Vaata, sellel on ka valgustatud aknad!” Nägin samuti “tsepeliini” küljel nõrkade valgustäppide rida, mis sinkjalt kiirgava sabatule kõrval tundusid punakatena.

Lausa seletamatuna ja isegi õudust tekitavana mõjus veel asjaolu, et niigi kummaline objekt lendas täiesti hääletult! Oleksime oodanud ju reaktiivmootorite müra! Tähendab, tegu pole tavalise lennukiga. Tuli möönda, et minu jaoks oli see UFO – tundmatu lendav objekt.

Kulminatsioonipunktis paistis see objekt sooritavat kerge pöörde (optiline pete) ida poole ja eemaldus. Umbes 15–20 kraadi kõrgusel valmistas tundmatu veelkordse üllatuse. Tekkis mulje, nagu oleks temast lühike tume “lont” maa poole välja sopistunud ning selle taustal liikunud allapoole punakaid täppe. Jälle sähvatas mõte, et nüüd kukub alla! Seda aga ei juhtunud. Teekond jätkus ühtlases tempos. Eemaldudes ja seega näiliselt madaldudes kadusid aegapidi nii saba kui ka “prožektor”, haihtudes kaugusesse.

Nähtu ei andnud rahu! Järgmisel päeval Eesti loodusmuuseumis oma kabinetis istudes murdsin pead, mis edasi teha. Helistasin tuttavale raadiomehele Toivo Makile, kes kohe võttis tuld. Lugu läks Eesti Raadiosse ning tekitas ägeda vastukaja. Selgus, et “ufot” oli näinud üle 400 inimese Eestis, kusjuures paljud pidasid seda lihtsalt lennukiks, millel on probleeme. Saime nähtust ka palju joonistusi. Selgus, et iga tunnistaja nägi lendavat objekti pisut isemoodi, niisiis pole olemas selle absoluutselt täpset kujutist. Kokkuvõtlikult võib aga öelda, et tulestiihiat ei näinud peaaegu keegi objekti esiosas, vaid selle taga.

Kabinetivaikuses välgatas mu peas veel üks mõte. NSVL kaitses kiivalt oma õhuruumi. Kui ärritaks õige vastavaid organeid tundmatu lennumasinaga! “Nõuka-ajal” oli kombeks, et KGB määras asutustele “šefi”, kelle telefoninumber tehti teatavaks ka selle juhatajale. Et kui märkad midagi kahtlast, siis muudkui tõmba kella. Arvasin, et nüüd on selleks just paras aeg. Rääkisin siis selle loo ära ja küsisin, kas nähtu ehk oli mõni NL-i eksperimentaallennumasin ja kui ei olnud, siis kas radarid seda võtsid. Oli tunda, et mu kõne tekitas sealpool toru otsas elevust. Mulle öeldi, et asja uuritakse ja helistatakse tagasi.

Loe veel

KGB maja asus meist otse üle tee ja ei läinud vist kümmet minutitki, kui kostis tugev koputus mu kabineti uksele. Seejärel ilmus ukse vahele mees, keda ma elus polnud näinud, vaatas hetke mind teraselt läbitungiva pilguga ja küsis siis, kas meie ahjud ehk vajavad remonti. No ei vajanud, sest muuseumil oli juba aastaid keskküte ning kõik ahjud olid välja lõhutud.

Järgmisel päeval teatati mulle, et kõnesoleval ajal ei lennanud siin ükski Nõukogude Liidu riistapuu ning radarid ei olevat seda objekti registreerinud. Oli see ikka nii?

Moskva uurijad

Mõni päev pärast “taevasündmust” tuli Moskvast kohale üleliidulise astronoomia-geodeesia ühingu osakonnajuhataja V. Koval, kelle palvel külastasime meie vaatluskohta Vaskjala külas. Mälu järgi täpsustasime lennu suunda, kõrguskraade ja vaatluse kestust. Viimast olin tugevalt üle hinnanud. Arvasin, et jälgisin seda harukordset vaatemängu neli-viis minutit. Tegelikkuses see ei kestnud vist üle 60 sekundi.

Varsti hakkasid reageerima meie astronoomid. Ajalehes Rahva Hääl ilmus 12. märtsil 1976 J. Einasto ja M. Jõeveeru artikkel “Hele tulekera kirdetaevas”, paraku kumbki autoreist seda “kera” ise ei näinud. Olin taas hämmeldunud, sest meie nägime midagi muud kui tulekera.

Mõnigi asi sai aga selgemaks. Vaatlusandmed eri punktidest tõendasid, et objekti ülelend toimus tegelikult Narva ja Leningradi vahelt. Seda teades sai hõlpsasti konstrueerida lendava objekti tegeliku kauguse, kõrguse, kiiruse ja suuruse. Minu vaatlusandmete põhjal oli lennu kõrguseks vähemalt 130 km, lennu kiirus ca 23 km/sek ja “tsepeliini” pikkus vähemalt 1,5 km ning laius umbes 0,75 km! Selgus ka, et objekti tegelik kaugus kulmineerumishetkel oli meie pere vaatlejaist rohkem kui 200 km kaugusel! Neid arve ei maksa siiski võtta päris tõeselt, sest need põhinevad ju “silm sirkel, nina vinkel” mõõtmismeetodil. Meie astronoomid pakuvad kiiruseks hoopis 10 km/sek ja lennu kõrguseks mitte üle 100 km.

Ehkki nähtu oli väga tehisobjekti nägu, määrasid astronoomid selle boliidiks, V. Kovali järgi täpsemalt Balti boliidiks, kuna just siin olid vaatlustingimused kõige paremad. Kuid minu jaoks jättis see boliid rea lahendamata küsimusi. Näiteks miks “põles” boliidi “saba” aga mitte “pea”? Atmosfääri löögi võtab vastu ju meteoori frontaalpind, kus kõigepealt tõuseb temperatuur 1800–2900 kraadini. Alles siis tekib aurustumine, pihustumine, molekulide lagunemine, aatomite ergastumine ja ioniseerumine, mille kõigega kaasnebki helendumine. Kui aga “põleb” esiosa, mattub kõik tagapool “leeki”, nii et mingeid “tsepeliine” ei saaks enam näha. Ju siis oli seekord tegu eriti “kõva peaga” boliidiga.

Ere kera taevas

Minu seniseks boliidietaloniks oli “isend”, mida mul õnnestus näha 17. aprillil 1975 õhtul kolmveerand üheteiskümne paiku Kõrvemaal. Olin teel tedremängu kohta, et üritada seda filmida. Jõudnud Nahkmetsa soosaare turjale, peatasin auto, et kuulatada ööd. Karge õhk paitas sõõrmeid ning suur vaikus valitses ümberringi. Üle kõige kummus kõrge taevas kristallselgete tähtedega. Ja siis ta ilmus, täpselt minu vaatevälja. Kõrgel taevas lõi lõkkele ere kera, mis üha kasvades tormas ca 30-kraadise nurga all maa poole, leekiv saba kannul, nagu heidetud tõrvikul. Seejärel ikka veel küllalt kõrgel maast, lagunes ta mitmeks tükiks ning kadus. Maastik, mis selle mõne sekundi jooksul tundus olevat kuust heledamalt valgustatud, mattus taas pimedusse. Taevas hõljuv nõrgalt helendav jälg aga tõendas, et tegu polnud silmapettega.

Võrrelgem siis seda Balti boliidiga. Viimane ei valgustanud märgatavalt maastikku, tema särav saba ei jätnud maha jälge ning oma pikal lennul näis ta säilitavat nii ühtlase kiiruse kui ka kõrguse. Tol kaugel veebruariõhtul olin igatahes kindel, et tegu on mingi isevärki tehisobjektiga. Tuli aga välja, et ei olnud – ametliku versiooni järgi.

Kes asja vastu sügavamat huvi tunneb, soovitan otsida üles ajakirja Eesti Loodus 1977. aasta numbrid 2 ja 3 ning lugeda sealt Mihkel Jõeveeru ja Teofilus Tõnnissoni kaheosalist artiklit “Tulekera Eestimaa talvetaevas”.

Käesoleva artikli koostasin oma tol korral kirjapandud vahetute muljete järgi ja arvan, et selle erakordse sündmuse kirjeldus võiks pakkuda huvi ka nüüd, juba 30 aastat hiljem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare