Haruldased päevikud avavad sõjajärgse elu


Eesti Kirjanduse Selts on asunud avaldama üht Eesti lähiajaloo vapustavamat dokumenti: Jaan Roosi päevikuid.

Bibliofiili ja kultuuriloolase, läbinisti raamatuinimese aastatepikkune rändamine "läbi punase öö", enda varjamine võimude eest on juba iseenesest uskumatu fakt. Pidev päeviku pidamine kõigi nende aastate jooksul muudab asja veelgi uskumatumaks.

Kuidas see üldse oli võimalik: pidevalt rännates dokumenteerida järjekindlalt oma igapäevast elu, oma kirjapanekutes seejuures tingimata konspireerida, sest võimude kätte sattumisel oleks see materjal olnud otsene pealekaebus paljude heade inimeste kohta; neidki lehekesi peita siia ja sinna, et nad lõpuks kokku koguda üheks kõige suurejoonelisemaks päevaraamatuks, mis eesti kirjanduses eales kirjutatud.

Kusjuures päevikud on olnud erakordselt põhjalikud, toimetaja on loetavuse huvides neist mõndagi välja jätnud: autori loetud raamatute refereeringud koos vahel lehekülgede kaupa esitatud tsitaatidega, suurem osa usinalt kogutud uuemat rahvaluulet, samuti välisraadiotest kuuldud uudiseid, kui need otse Eestit ei puuduta.

Jaan Roosi päevaraamat kajastab ajastutäpsemalt ja paremini tolleaegset elu, inimest ja vene võimu tulekuga muutunud Eestit, kui seda seni on teinud ükski romaan. See on üks kütkestavamaid narratiive eesti kirjanduses, milles ei puudu ka väga kaunilt ja diskreetselt kujutatud romantiline osa. Missugune monumentaalne tegelane – juba kuue-kümnele lähenev sümpaatne vaimuinimene lõputult põgenemas elu julmuse ja jõhkruse eest. Ja tema põgenemisteekonna aina korduvad ringid Kesk-Eesti külades, Tallinnas ja Tartus. Ta kohtub inimestega, kuuleb neilt igasuguseid jutte, kuulab välisraadioid, loeb raamatuid, kirjutab Jakob Pärna monograafiat. Ei olnud need eestlased nii väga pealekaebajad midagi, kui niisugune eluviis võimalik oli. Ja ka majanduslikku tuge pidi rändur oma varjajatelt mõnevõrra saama.

Muidugi pole kõik kuulujutud, mida ta kuuleb oma rännakutel, õiged. Kuid neist juttudest kujunev ajastupilt on täpne ja õige.

Kõige hämmastavam on see, et lõputult rändav eesti Ahasveerus ei kaota lootust. Tal on käsil juba neljas rännuaasta, kuid ikka loodab ta, et midagi on peatselt muutumas. Et Stalin on surnud, et Truman on lubanud Balti riigid oma erilise hoole alla võtta, et kohe tulevad Balti riikidesse inglise või ameerika väed jms. Ja ta rändab edasi lootes, et kohe muutub elu Eestis ja lõpeb tema rännutee. Mis kestis siiski 1954. aastani.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare