Hashek: “Shvejki” koomiline ja traagiline autor

 (4)
Hashek: “Shvejki” koomiline ja traagiline autor
----

“Vahva sõduri Shvejki juhtumised” on romaan mõtteka ajaloolise perspektiivi kadumisest. See kadumine toimus Esimese maailmasõja ajal, kui sõda seadis inimkonna silm silma vastu talle omase hävitava ja ennasthävitava hullumeelsusega.

Kadumistunnet tugevdasid kahlemata ajaloosündmused, mis Ha‰ekil tulid läbi elada enam kui kahe aasta jooksul nõukogude revolutsionäärina. Paradoks on muidugi, et just Ha‰eki anti-ideoloogilist teost koormati pool sajandit ideoloogiliste tõlgendustega, mis oma grotesksuses ei jäänud märgatavalt maha vahva sõduri juhtumistest.

Järgmine suur paradoks on Shvejk ise. Tal pole mingit iseloomu. Psühholoogiline dimensioon puudub, tema tegutsemine on ülimalt ebausutav. Sellest hoolimata suutis ta raamatust välja tulla ja elada iseseisvat ühiskondlikku ning paraliteraarset elu. Pealegi vallandada kirglikke diskussioone teemal, missugune on tema iseloom “tegelikkuses”, nagu oleks tegu luust ja lihast inimesega. Ta surus tahaplaanile isegi oma looja; ·vejkist räägitakse ju palju rohkem kui Ha‰ekist.

VÕLUPEEGEL SHVEJK. Kolmas paradoks puudutab lollust kui nähtust. Ha‰ek tundis ära ja tegi nähtavaks teatud võimu- ja keelemehhanismid: bürokraatia, armee, propaganda ja teised ühiskondlikud aparaadid on tema paroodiates iseendale eesmärgiks, nad töötavad ja paljunevad iseliikumise ja isevohamise teel. Romaani autor avastas geniaalse võtte, kuidas võimu fenomen hävitada: ta reflekteerib seda – niisiis peegeldab tagasi, peegeldab nõnda, et me näeme peeglis lollust. Shvejk pole sõjaväelise omavoli või bürokraatia ohver, ja ega nood mõlemadki – kuigi see vahel näib nii – pole ·vejki ohvrid.

Üldiselt, inimene, kes tunneb end võimu poolt ohustatuna, näiteks lihtsõdur, kes ei poolda sõja-ideoloogiat, asub vähemalt osaliselt väljaspool seda. Asub väljaspool seda teadvusega – mis pole tähtsusetu, vaid hoopis otsustav asi. Inimesed, kes on end mehhanismiga samastanud – ohvitserid ja ülemused, või välipreestrid, kes ei võta arvesse jumala põhilise käske – muutuvad selle koostisosaks ja mehhanismi koostisana kaotavad oma inimlikkuse. Seega kaotavad nad iseenda. Nad ei näe, et võim, mida nad käes hoiavad, pole nende oma, vaid kuulub just sellele mehhanismile. Ja samuti ei näe nad, et loogika, mida nad kasutavad, pole tegelikult nende, vaid võimu oma. Kuni võimuprintsiip on nähtamatu, alateadlik, hoiab ta inimest ähvardustega vaos. Ainult loll võib ennast samastada sellega, mille me oleme läbi näinud.

Shvejk on eriline sõdur. Esiteks ta teab, et on ametlikult lolliks tunnistatud, ja järelikult lollide hulgas ainuke teadlik loll. Selles mõttes on ta “valgustatud”. Kuid mitte enesetunnetuse kaudu, vaid kroonuarstide ametliku otsuse põhjal. Teiseks on ta teener ja tentsik: ta teeb, mida loeb oma isandate silmadest – ja veel palju rohkemgi.

Sündmustesse suhtub ta kategooriliselt ning erapooletult. Võib juhtuda ükskõik mis, ikka särab tema “heasüdamlikul ümaral näol” naeratus. Ta sinised silmad ei reeda midagi subjektiivset. Ei mingit siseelu ega füüsilisi kannatusi. Ta ei ela iseendale ega erista, mis tuleb väljastpoolt. Ta ainult reflekteerib, peegeldab. Lollus on asjade ja inimeste mehhaaniline koostisosa, mis pole seotud mingisuguse kõrgema printsiibiga. Lollust valitseb samasõnasuse ehk piirideta tautoloogia printsiip, nagu Ha‰ek selle identifitseeris tänu oma püsivale huvile kogu selle fenomeni vastu.

HASHEK: KUULUS TUNDMATU. Kui Shvejkil oli hinge asemel peegel, siis Ha‰ekil oli hing hästi peegli taha peidetud.

Shvejk pole ainus kirjanduslik kuju, kes on varjutanud oma autori. Kuid käesoleval juhul on tegu autoriga, kes oli silmapaistev tegelane avalikus elus: tuntud kui boheemlane, kuulus kui ajakirjanik ja humorist, tegi ta endale muuhulgas nime paroodilise valmimiskampaania kandidaadina, ja see valimisvõitlus oma improviseeritud loosungitega tõmbas ligi suure hulga vaatajaid.

Ha‰eki kuulsusel, temal kui avaliku elu tegelasel, on tema romaaniga üks ühine joon: legendaarne kuju, “hulkuvad püksid”, nagu kutsusid teda sõbrad ja joomakaaslased trahteris, on samuti Ha‰eki teos. Üks Ha‰eki isiksuse paljudest paradoksidest on, et kuigi ta elas sõna otseses mõttes näitelaval, viibis pidevalt oma pealtvaatajate silma all ja nägemisulatuses, katab tema elu suur hulk saladusi, mida me ei suuda paljastada isegi tuntud faktide abil.

Loe veel

Näiteks ei saa me iialgi surmkindlalt teada, mis lugu oli tal oma reisiga Sitsiiliasse, kui ta oli 19. Samuti ei saa me kindlaks teha, kas ja miks ta üritas enesetappu, kui ta 9. jaanuari ööl 1911 ronis Karli silla käsipuule, kus teda hoidis tagasi juhuslik öine jalakäija ja kust korravalvurid ta hullumajja viisid. Iialgi ei saa me teada tema kannatustest aastal 1918, kui ta põgenes Samaarast, kus T‰ehhoslovakkia Leegion oli andnud välja arreteerimiskäsu Ha‰eki kui isamaareeeturi kohta. Või mida ta tundis, kui riietus naisterahvaks või esines Turkestanist pärit saksa kolonisti tumma ning debiilse pojana, et jõuda Simbirskisse Punaarmee juurde.

Nende episoodide kõige vahetumaks infoallikaks võiksid olla ta jutustused. Kuid ta kirjutas neid ilmse müstifitseerimise kavatsusega, et luua “ametlik” versioon omaenda traumaatilistest elamustest. Muul kujul poleks ta neist iialgi pajatanud.

Üks nendest vähestest isikutest, kes tundsid Ha‰ekit väga lähedalt, oli tema abikaasa Jarmila. Too kinnitas, et Ha‰ek oli hell, habras ja melanhoolne. Kas võis tema naine nii kõvasti eksida? Kirjaniku armastuskirjad Jarmilale võimaldavad meil peaaegu ainukese pilguheidu Ha‰eki sisemaailma. Need kirjad on originaalsed, tundelised, mänglevad, teravemeelsed ja siirad.

“Me polnud abielus liiga kaua õnnelikud,” on Jarmila hiljem kirjutanud, “kuid õnn on nii haruldane asi, et kui inimene maksab seda kogu elu, ei jõua ta seda ikkagi täielikult ära maksta.”

Kaht vastandlikku kuju õppis tundma Aleksandra Lvova ehk ·ura, kellega Ha‰ek abiellus Siberis. Selle abielu tõttu ähvardas teda Prahasse naasmise järel kohtuprotsess bigaamia tõttu, sest ta polnud abielu Jarmilaga lahutanud. Shura oskas – või pidi oskama – leppida kohutava muutusega, mis toimus tema Jaroslavcikuga, kes pärast oma kodulinna naasmist käis alla Shura silmade all, ja naine enam-vähem leppiski oma saatusega. Shura oli lahkunud kodunt, et jagada ühist elu tõsise ja kaine punase komissariga, kuid tema kätel suri kirjanikust alkohoolik.

MÜSTIFIKATSIOON. Ha‰eki metamorfooside taga tegime kindlaks konstandi, mis ei muutu kogu ta elu jooksul: Ha‰ek peidab end pidevalt. Ta kustutab enda tagant jäljed, ta kaob omaenda loomingu sisse, laseb sellel ennast sõna otseses mõttes alla neelata ja tema teosed on ilma müstifikatsioonideta mõeldamatud.

Müstifikatsioonitaju pole aga Ha‰ekil kunagi vastuolus reaalsustajuga, pigem võimendab seda. Tänapäeval pole küll enam võimalik jäägitult de‰ifreerida kõiki tema isiksuse radikaalseid muutusi, kuid selline hulk travestiaid on kõnekamad kui mistahes arhiividokument: boheemlane, anarhist, ajalehe toimetaja, hulkur, koerakaupmees ja alkohoolik; lõpuks ka Austria sõdur, keda koguni autasustati mingi medaliga.

Kohe seejärel, kui temast nii oli saanud ametlikult tunnustatud kangelane, leiame ta juba sellest armeest lahkunud desertöörina; siis sõduri ja tulise isamaalasena T‰ehhoslovakkia Leegionis Venemaa territooriumil. Ja jällegi on ta sellest leegionist lahkunud desertöör ja Punaarmee komissar, mitmete nõukogude ajakirjade toimetaja; ja viimaks revolutsioonilise liikumise spetsiaalne volitatu t‰ehhi tööliste hulgas Kladenskos, kuhu ta iialgi ei jõua, sest pärast Prahasse naasmist muutub jälle boheemlaseks, alkohoolikuks ja humoristist kirjanikuks.

Olgu tegu suurte ajalooliste sündmuste või sõpruse ja perekonnaeluga – alati teeme Ha‰eki puhul kindlaks vastuolulise käitumise ja vastastikusele üksmeelele jõudmise välistamise.

Ha‰eki saladuseks, eduks ja õnnetuseks on just vastuolulisus – tsenseerimata, lahendamata, kuid viidud äärmuseni. Vastuolulisus kui niisugune pole üldse originaalne. Kuid Ha‰eki puhul on ta originaalne seetõttu, et kirjanik ei püüagi oma vastuolusid ületada, lahendada ega eitada.

Üldkehtiv igatsus ühetähendusliku tõe järele käib käsikäes igatsusega ühetähendusliku mina järele. Ha‰eki puhul ei leia me üht ega teist.

Sylvie Richterová loengust “Ha‰ek, komicky a tragicky autor “Shvejka”” 13. juunil 2001 Tallinnas, Kirjanike majas. Tõlkis Leo Metsar

Vahva sõduri SHvejki juhtumisedJaroslav Ha‰ek

Tõlkinud Lembit Remmelgas

Eesti Raamat, 1975

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare