Hea elu peal kirjanik ja lugu maailma kurjusest
##Tegelikult ei peaks Atwoodi nime seostama isegi mitte ühe riigiga, sest tegu on üle riigipiiride klassikuks tõusnud ning pea 40 keelde jõudnud kirjanikuga, tema teoseid saavad emakeeles kuulata ka eesti vaegnägijad. Kuigi võiks märkida, et ega see Kanada nüüd just väga paljude tuntud kirjanike kodumaa ka ei ole. Riigi kirjanikke silme eest läbi lastes võiks neist heal juhul midagi öelda Carol Shiledsi, Marie-Claire Blaisi ja Daphne Marlatti nimed.
Viimast avaldust võib võtta kui peent irooniat. Kanada meeskirjanike au ja väärikust ehk rahvusvahelist mainet on suutnud üleval hoida vaid paar aastat enne Atwoodi sündinud Leonard Cohen, temagi suuresti tänu oma lauludele. Siiski võivad kanadalased uhkusega mainida, et kuuldavasti sõitnud valgekihvamees Jack London läbi nende maa Yukoni jõe äärde kulda otsima ja oma mürgilahenduseni jõudnud morbiidseid mõtteid mõtlema.
Hea elu painav priskus
Atwood on kirjanik ja inimene, kes võidukalt sammunud ühelt heaoluühiskonna astmelt teisele. Kirjaniku jaoks peaks see tähendama kohaltammumist. Kord Victoria College, siis Toronto ülikool, siis jälle Radcliffe College, Cambridge, Harvard, õppejõud Vancouveri Inglise Columbia ülikoolis, Montreali George Williamsi ülikoolis, Alberta ülikoolis, reisid Austraalias, Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Kanada kirjanike ühingu president, International PEN-i president, juba esimese luulekoguga “Ringmäng” Kanada kõrgeima kirjanduspreemia omanik. Pole just kõige traagilisem elu.
Kui maailm koosneb heast ja kurjast, siis seda kurja poolt on kirjanik näinud vaid Discovery looduskanalitelt. Atwoodi stiil on suurepärane ja äratuntav, kuid kirjaniku hinges kannatuste puudumine annab end pikapeale tunda. Kurjusest ja maailmahukust rääkiv “Orüks ja Ruik” on viieline raamat, miinuse saab see vaid kurjuse puudumise pärast. Raamatus on seda kurjust nii et tapab, ülemääragi, aga see ei lähe südamesse ega tekita meelelahutuskirjanduseks nimetatavale kirjanduslaadile omaselt masendust. Kas peakski?
Eriliselt traagilisena ei tundu raamatus isegi hullu geeniuse organiseeritud tsivilisatsiooni lõpp. Läbi sigaamide ja geneetiliselt muundatud ulme kumab tekstist läbi meile nõnda kodune realism. Tõenäoliselt ei tekita ka romaanis laialt käsitlemist leidnud moodne lastepilastamisteema noorte tüdrukute isades negatiivset reaktsiooni. Kui Atwoodil midagi puudu on, siis Cervantese köntkätt või Camoesi puuduvat silma ehk siis elupiina.
Kits ja mittesiga
Kuigi raamatu peategelasteks on kuskil seal Naabia kandis populaarne antiloop orüks ja kureliste seltsi kuuluv mittesiga ruik, ei ole tegu ometi loodusraamatuga. Romaani tegevus toimub pärast geneetilist katastroofi, mil vähesed puu otsas resideeruva Lumemehe sarnased ellujäänud inimesed püüavad end leitud konservide ja kaladega veepeal hoida ning intelligentsete sigaamide eest kaitsta. Lumemees meenutab oma elu, Orüksi ja Ruike ning näib oma kiretus kõrvalseisjasuhtumises eriti midagi põdevat. Ka maailmalõppu.
Atwood toob “Orüksis ja Ruiges” sisse kõik kohustuslikud tänapäevaatribuudid: geneetiliselt muundunud inimesed ja loomad, maailmalõpu tekitanud kurja geeniuse koos armastuskolmnurgaga, lasteporno, tehisjumala ja interneti. On vist raske ette kujutada, et need oks-teemad ilukirjanduspuul võiksid rahvale atraktiivsed olla, kuid “Orüks ja Ruik”, toredasti novellilaadseteks peatükkideks liigendatud teos, laseb end soravalt ja intellektuaalse pingega lugeda algusest kohutava lõpuni.
Kuigi romaan on ulmeteos, ei saa seda lugedes lahti tundest, et tegu realismiga. Seda heas mõttes. Atwood on võimeline looma oma maailma ja oma reaalsust. Kurjuse puudumine kurjuse puudumiseks, aga “Orüks ja Ruik” on väga hea. Ka tõlge on sorav.
