Hea, et mets on olemas…

Seenelkäik: paadunud linlane käitub ürglooduse keskele sattudes samuti barbari kombel.

Oma raamatus „Prantsusmaa avastamine” kirjeldab Graham Robb 18. sajandi Prantsusmaad, kus metsa eksinud inimene võis seal rahumeeli mitu aastat ekselda, enne kui ta üles leiti. Nii juhtus näiteks Baskimaal ühe tüdrukuga, kes uitas laantes kaheksa aastat, toitudes toorestest jänestest, konnadest ja juurikatest, kuni karjused ta viimaks täiesti juhuslikult avastasid. Iraty metsa serval nähti aga sageli alasti, karva kasvanud meest, kes jooksis väledalt nagu hirv ja hirmutas naljaviluks lambaid. Kui karjused üritasid teda kinni püüda, põgenes ta itsitades metsa ja kadus jäljetult.

Säärased värvikad juhtumused pole tänapäeva Prantsusmaal enam paraku võimalikud, sest metsa napib. Kuid Eestis on metsa küll ja küll! Tõsi, päris kaheksa aastat pole meilgi võimalik asustatud kohti leidmata laanes uidata, aga paariks päevaks leidub tegevust piisavalt. Mida kinnitab ka Toomas Hussari uus mängufilm „Seenelkäik”. Dante „Põrgu” algab sellega, et poeet eksib metsa ning kohtab seal pantrit, lõvi ja hunti, kes sümboliseerivad himurust, kõrkust ja aplust. Poliitik Aaduga (Raivo E. Tamm) läheb umbes samamoodi.