Hea president tapab Ühendriikides kaks kärbest üheainsa hoobiga
Daniel Day-Lewis võib saada „Lincolni” nimirolli eest oma kolmanda Oscari. Vaevalt see otsus suuri protestihääli leiab, sest tegemist on nii meisterliku Ameerika Ühendriikide kuueteistkümnendaks presidendiks ümberkehastumisega, et selle mängufilmi kaadrid võivad edaspidi hakata elama oma elu dokumentaalsetena, kui on vaja leida liikuv pilt nende dramaatiliste ajalooaastate kohta.
Abraham Lincolni on filmis kujutatud 1865. aastal, kui ta viib ellu kaks vägitegu: lõpetab põhja- ja lõunaosariikide vahel kestva verise kodusõja ja veab kongressist läbi põhiseaduse 13. paranduse, mis keelustab orjuse. Kuna tegemist on Ameerika ühiskonna jaoks oluliste käänukohtadega, siis täidab „Lincolni” film olulist rolli ajaloo lahtiharutamisel populaarkultuuris, kuhu film oma mõjuga ulatub. Näidata Lincolni tegutsemas vastutustundliku ja põhimõttelise riigimehena pole sugugi vale, sest arvatavasti ei lähe filmi kunstilised liialdused vastuollu ajaloolise tegelikkusega. Huvitav on seejuures „Lincolni” aktuaalsus. Nimelt valiti selle filmi valmimise ajal Ameerikas teiseks ametiajaks tagasi Lincolni vabastatud orjade järeltulija Barack Obama.
Pinget ei kruvita
Filmi nõrk koht on see, et peategelase vägitegusid ei ole kuidagi õnnestunud panna veenvalt pinget kruvivasse dramaatilisse ritta. Vastupanu pole näha. Näha on vaid see, kuidas Valge Maja kurnatud lõunaosariikide esindajatega osavalt manipuleerib, kuidas ostetakse kokku kongressis puudu jäävad hääled ja kuidas Abraham Lincolnil õnnestub vaikselt vaigistada kodus, perekonnas tekkinud murekolded. Filmis on midagi paraadlikku. Õnneks suudab Daniel Day-Lewise näitlejamängu tõepära seda deklaratiivset pidulikkust hajutada ja sisuga täita. Paljuski päästab Lincolni rolli sisemine dramaatika, kui vaataja ette laotakse valu, mida Lincoln tehtud kompromisside pärast tunneb.
Filmi paradoks seisneb selles, et hoolimata väga tugevast ansamblist on tegemist soolofilmiga. Sally Field on suurepärane Mary Lincoln, vanameister Tommy Lee Jones mängib võimsalt kongressi liiget Stevensit. Ka pisirollid on hiilgavad, kuid ikkagi puudub karakterite mitmehäälsus ja nimitegelane on vanamoodsalt esil. Tundub, et Steven Spielberg on tõmmanud Tony Kushneri stsenaariumi lihtsamaks ja sirgemaks, rajanud lihtsustatud dramaatilisi seise, ning nõnda tulemus paraadfilmi poole kaldu vajuski. Ka John Williams pingutab patriootiliste nootidega mõne koha peal üle.
Ei imestaks, kui lavastaja Spielbergi asemel saaks Oscari hoopis stsenarist Kushner, on ju käsikiri osutunud väärt pähkliks, mida lavastaja pole seekord suutnud päris katki hammustada. Film on vaieldamatult hästi teostatud värvikas ajalooline kostüümidraama, kuid dialoogirohkus välistab igasuguse seikluslikkuse. Rohket retoorikat, milles peitub kahtlemata oma iva, pole õnnestunud täiel määral nõrkusest tugevuseks pöörata.
Filmi tegijad on siiski kõvad kompromissimeistrid, nagu oli Lincoln isegi, ja nii on sündinud Hollywoodi malli järgi kõrge kvaliteediga teos, mis pealegi pakub rahvale tükikest ajalooteadmist. Kulub ära seegi.
Lavastaja: Steven Spielberg
Osades: Daniel Day-Lewis, Gordon Levitt, Tommy Lee Jones, James Spader, David Strathairn, Sally Field
Kinodes alates 25. jaanuarist
