Hea proosa, etem kui jutt
[Lehte Hainsalu. Viis minutit enne vihma. Eesti Raamat, Tallinn 1997, 136 lk.]
Lehte Hainsalu üllatab. Ta eelmine proosaüllitis "Lakka ilma redelita" oli närb populismipuhang, mille - soome slängi kasutades - virutaks vastu seina.
Miks ta ses ebasoodsas valguses särava romaaniga lugejaid lummates paneb teose alapealkirjaks "üks puzzle-romaan"? Võinuks ju panemata jätta. Seda enam, et tegu on klassikalise tunnetusliku proosaga kõige ehedamal kujul, mille puhul hakkad juba puhtvaistuliselt hindama autori kehastumisvõimet ja sõnatundlikkust. Enam-vähem puhas kunst, nii harv üllatus me lähemas kaasajas. On ta halvast kogemusest johtuvalt lugeja kergeks hinnanud ja tahab talle pugeda - või mis? Puzzle - sõnal on sooja sõnniku maik - muidugi ainult eesti keeles.
Hainsalu teos sai mullusel romaanivõistlusel teise auhinna. üllatab, et hindajad eelistasid tundlikku, visuaalsusele pürgivat visandit lähiaja saatuslikest pingetest Hainsalu korralikult läbikirjutatud küpsele läbikomponeeritud terviklikule kunstiteosele.
Jah, lihtsalt öeldes sureb Hainsalu romaanis üks üheksakümne kahene Juuli vististi 1982. aastal. Ta on juba kolm aastat vanadekodus surmamõtteid mõlgutanud ja enam-vähem valmis. Suguselts hävinud. Tema vanaduse saatuslik joon on luude murdmine. Juuli pärineb vaimukaudsest miljööst, tema saatust läbivad kultuurikatkestused, sünnipäraselt omased seosed muudkui hävivad, nihestuvad, vastanduvad pealesurutud kummastuses. Tema raukuse ränk eripära on aga tõrkumise kiuste kasvav vastutustunne oma elu mõtestaja rollis, ehkki pea on paraku juba "hõre nagu kartulikorv".
Aga esikoharomaanis tabab noort seiklejat, pisut mänguri- ja teesklejaverd kõrgharitud näitlejat lolli juhusena näiv surmakuul. Taipate vahet?
Hainsalu kirjutab kaasajatundliku ökonoomsusega. Kaasaja kirjakeel ja slängid on kokku sulatatud möödundaegse antvärgipruugiga, mida hakib sellele küllaltki lähedane talupojakeel. Seda tean siiani vaiksetes kohtades tasapisi elunevat. Lisaks saksa ja vene tsitaadid. Need keeleseosed ei anna armu autorile, kui ta vahel libastub või asja kergelt võtab. Neid kohti on väheke. Rohkem on vapustavaid nihkeid lausete sees - käib nõks, ja teadvuse vool teiseneb pisut. Seda on tulutu kõrvalt seletada.
Ajaloo viletsus põimub vanadekodu viletsusega jahmatava loomulikkusega. Reaalidest õhkub rõskust, külma ja närvutavat leitsakut. Kui saaks kusagil vahepeal õilmitseda! Saaks koju - kui sul seda kohta pole päriselt olnudki. Ja silmitut kurbust Juulis ometi pole. Ta on uskumatult tasakaalutundlik. Ta on nõukogude-kogemusega pagulane, elu ei ole teda kasvatanud end välja elama manifesteerimise kaudu.
Hainsalu tunneb väga hästi kirjeldatavat miljööd. Tema empaatiline suutlikkus paneb arvama, et ta on vanavara koguja moel osanud kuulata ja kuhugi talletada lahkumise lävel esivanemate heietusi. Või on ta kasutanud kokku kantud lindistusi? Lauserütmid, nende rütmide vaheldumise spontaanne sujuvus veenavad küll, et kirjanikul on aines niiöelda sees, omaks tuntud ja elusalt endas. Selles romaanis on kahtlemata ka tunda vahetut olustikukogemust. Kuidas ja kust Hainsalu selle sai, räägib ta loodetavasti mõnes intervjuus.
Elulisest materjalist on sündinud kunst, kirjandus nagu muiste. Hainsalu viga on ilmselt selles, et ta üsna süüdimatu otsekohesusega õrritab pisaranäärmeid. Teisalt see sisseelamise uunikum - vanakestel kukubki pisar nagu muuseas, see pole tähtis. Kirjanik läheb sõnalummusega kaasa, ja me tunneme vaid tema keskendamisvõimet, teda ennast vahelerääkijana adume harva.
Sõnadel ja sõnastusel oma olemise paratamatuses on võime kellegi töö ja vaevade kaudu ehedalt, näiteks kunstina püsida. See hämmastab alati, ja vaimustab.
PEETER KüNSTLER
