Hedonismi kaitseks
„Pidu on läbi” on üks fraase, mis on viimaste aastate või isegi juba pea kümne aasta jooksul ära kulutet. Esmalt tulid lööklausega lagedale rohelised, viidates keskkonna allakäigule ja loodusvarade kriisile. Seejärel saabus masu ja koos sellega majandusteadlased, kes läbioleva peo kiiresti oma arsenali võtsid. Mõlemad peavad silmas läänemaailma tarbimispidu, mis on olnud võimalik ainult üle jõu elamise tõttu, tulevaste põlvede arvelt.
Küllap ongi pidu läbi, ehkki praegu ei lõhna veel pohmeluse, vaid pigem järelpeo järele. Kas see aga tähendab tõesti uue halli orjaaja saabumist, tõsimeelse vanakooli protestantliku eetiku märga unistust (mille paljud majandusteadlased näikse olevat rõõmuga üle võtnud koos parastava tooniga „patuste” julma saatuse kohta) või pigem teatud ümberhindamisi, mis lasevad peol jätkuda teisel kujul ja veidi teises meeleolus, on esialgu kahtlane.
Peo läbisaamises süüdistatakse neid, kes olevat süüdi selleski, et pidu üldse algas. Tarbijamentaliteedist läbi imbunud läänemaailma asukaid nimelt, kes oma himusid rahuldades terve mõistuse täielikult kaotasid. Süüdistustes on omajagu õigust, saan ma isegi mõnuga tunnistada. Mõnuga seepärast, et ei kuulu minagi konsumeristliku ilmavaate ja ühiskonna pooldajate hulka. Ent aeg-ajalt võib konsumerismi pihta sihit mana taga näha ka kondist sõrme, mis süüdistavalt hedonistide poole sirutub. Sellega ma enam nõusse jääda ei saa, vaid nõuan hedonistide rahulejätmist. Millega ma seda põhjendan, selgub järgnevas.
Pidev mañana
Tegelikult on nii hedonistide süüdistamine kui ka õigustamine üks tänamatu töö. Hedonism on nimelt mõistena lai nagu kummipael ega tähenda midagi muud kui isikliku naudingu pidamist ülimaks hüveks. Mis see isiklik nauding on, jätavad mõiste lahtiseletajad juba iga hedonisti enda otsustada. Inimene võib isiklikku naudingut saada näiteks oma rahva teenimisest või lihasuretamisest mõnes. Ehk siis: hedonism on puhtalt hoiaku küsimus, mida kuidagi ei saa taandada hedonismile tavatähenduses – lõbusale elupõletamisele.
Pidev rügamine selle nimel, et ikka oleks surres rohkem asju, võib kindlasti mõnelegi pakkuda sügavat isiklikku naudingut, ent lõbusa elupõletamisega on siin vähe pistmist. Süüdistavat sõrme see taanduma ei sunni, see osutab Vahemere põhjakaldale, kus asub enamik PI(I)GS-riike. Mis see siis olgu, söövad seal ja joovad ja oskavad elust mõnu tunda ning meie – tublid töökad põhjamaalased – peame selle kõik oma raske tööga teenit rahaga kinni maksma! Üleüldse on neil seal kõik mañana.
Teisalt saab oma sahmaka ka just põhjapoolseist maist alguse saanud individualism, üksikisiku väärtustamine, tema rõhutamine mingi suurema grupi või kogukonna ees. Unustatakse, et kas just kõige rohkem, aga väga palju on üldisest hüvest rääkinud ja ka selle saavutamiseks teinud utilitaristid. Utilitaristid, keda peetakse üheks hedonistide koolkonnaks ja kellelt pärineb kuulus maksiim „võimalikult suur hüve võimalikult suurele inimhulgale”.
Utilitaristide olemasolu on parim vastus etteheitele, nagu elaksid hedonistid ainult tänases päevas ega mõtleks oma tegude tagajärgedele. See etteheide sisaldab ka ekslikku eeldust, nagu puuduks hedonistidel võime terviklikult mõelda, näha suurt pilti. Tegelikult on oma mõtlemisvõimet targasti kasutavaid isikuid hedonistide hulgas sama palju kui inimeste hulgas üldiselt. Iga põhjalikult oma elu ja maailma asjade üle mõtlev hedonist on huvitatud, et tema nauding kestaks võimalikult kaua. See aga enamasti eeldab võimalikult suure hüve jätkumist võimalikult suurele inimhulgale mitte ainult tema eluajal, vaid edaspidigi. Seega on hedonist huvitet kestlikkusest, on valmis isikliku kannatuse minimeerimiseks ohverdama mõnegi hüve, saavutamaks Epikurose kirjeldet tasakaalu, vabadust muredest, ataraxia’t.
Rangele mittehedonistist moralistile võib tunduda uskumatu, kui selliseks loovutuseks on valmis mitte ainult piparmünditeed ja hommikujooksu nautiv hedonist, vaid ka too vihatud lõbus elupõletaja. Eks ole ju elupõletajategi hulgas erinevaid seltskondi – paari aasta tagusest kultusfilmist „Tulnukas” nähtud ossidest kunsti- ja kultuurilembeste boheemlasteni, metsatalus tasapisi oma lõbuks puskarit ajavast külamehest öösiti suurlinna rafineerit lõbustusi nautiva kontoristini. Ja nende erinevate seltskondade hulgas on päris palju selliseid, kus ollakse valmis lõbude ja naudingute kestvuseks mõned lõbud ja naudingud ohverdama.
Konsumeristliku elustiiliga ei pruugi elupõletamisel suurt pistmist olla. Kunagi juhtis üks sõber tähelepanu, kui vähe vajavad tegelikult ossid ehk jõmmid. Vanast bemmist ning oma igapäevasest viinast ja paarist burgerist piisab neile täiesti. Kui neil õnnestub hankida hiigelmaja mere äärde, siis nad sellest muidugi ära ei ütle. Enamasti aga kuulub nänni kokkuajamine pigem korralike kodanlaste kompetentsi. Seda hoolimata tõigast, et ossikultuur on läbinisti materialistlik ja teatud staatusesümbolid on selles määrava tähtsusega.
Sest nii on kombeks
Oma intelligentsitasemelt ossidest kõrgemal asetsevad elupõletajad langetavad ka teadlikumaid valikuid, valides tarbijaühiskonnas pakutavast välja tõepoolest ainult selle, mis neile naudingut toob. Nad teavad, et tarbimine ei tähenda automaatselt nautimist. Suuremat osa neist asjust, mida inimestel tegelikult vaja ei ole ja mida nad pangalaenu eest soetanud on, soodustades sellega mullide lõhkemist ja peo lõppemist, on nad soetanud staatuse pärast või sellepärast, et nii on kombeks, mitte tõsisest naudinguhimust.
Rafineerit toidu- ja jooginaudingud kipuvad küll olema kallid, ent olen tähele pannud, et väga rafineerit nautlejad on valmis tegema suuri järeleandmisi oma elu ülejäänud osas, kodanlik elustandard neid eriti ei huvita. Inimest, kes suurema osa aastast sisuliselt nälgib, et käia paar korda isiklikult New Yorgi Metropolitanis tõeliselt ehedat ooperielamust saamas, on tarbimisühiskonna kataklüsmides raske süüdistada.
