Hedvig Hanson: siinne mugavus uinutab muusiku

Hedvig Hansonil ilmus teine rahvusvaheline album, väljaandjaks plaadifirma Universal/Emarcy. “You Bring Me Joy” on Hedvigi sõnul stiililt rahunenum.

•• Ehk räägite värskest albumist lähemalt. Osa lugusid on plaadil “Nii õrn on öö” juba ilmunud…

Need, kes on kuulnud eestikeelset albumit, teavad muidugi, mida uus album endast kujutab. See on pigem mõtisklus kui muusikaline efektitsemine. Suures osas on see duoplaat Andre Maakeriga, kuid on ka külalisi, näiteks Raul Vaigla, Tanel Ruben, Mihkel Mälgand, Nikita Grushev, Leho Karin.

•• Plaat pole mõeldud ainult eesti publikule?

Plaat ilmub Euroopas ja seal on lisaks eestikeelsetele viis ingliskeelset lugu.

•• Mille järgi te need lood valisite?

Täiesti oma maitse järgi. Mitte midagi liialt standardset. Tuntuim pala on näiteks “Somewhere” Bernsteini “West Side Storyst”, kuigi see kõlab küll väga teisiti...

•• Kui meenutate oma esimesi džässiplaate, siis mis on muutunud?

Eks ma ise olen kõige rohkem muutunud. Kui kuulan näiteks plaati “Love for Sale”, on ikka õnnetunne, et hääl on nüüd palju huvitavam ja täiskasvanulikum. Loodetavasti pole ühelgi lauljal 20-aastaselt selline hääl nagu 30- või 40-aastaselt. Elukogemus rikastab lauljat ja sealtkaudu laulja häält. Ega hääl ole pelgalt tehniline vahend, hääle kaudu väljendab laulja oma läbielamisi. Seetõttu usun, et iga mu järgmine plaat on eelmisest sügavam. Kui muusikast rääkida, siis on see plaat stiililiselt ühtlasem, rahunenum – sest olen ise rahunenum.

•• Kas popmuusika aeg on nüüdseks jäädavalt möödas?

Ma arvan küll. Popmuusika on minu jaoks lihtsalt nii igav. Ma aktsepteerin seda, kui see on hästi tehtud, aga hea meelega seda ei kuulaks. Popmuusika ei tundu omapärane – efektid, saundid, välise taotlemine... Kui kuulan mõnd poplugu, siis mõtlen tihti: kus on lugu?! Lugu poleks nagu ollagi. Puudub harmoonia ja meloodia. Sõnad on ogarad.

•• Kuidas hindate eesti džässi hetkeolukorda?

Elu teeb lihtsaks, et konkurents on Eestis väike, vaid paarkümmend nime. Samas on see mugavus muusikule uinutav. Väärtuslikule muusikale on siin vähe publikut. Tihti lepitakse pakkumistega, et ära elada. Aga loomulikult olen seda meelt, et Eestis on palju häid tegijaid.

•• Keda hindaksite maailmaareenilt?

Ühte nime ei oska välja tuua. Viimasel ajal eelistan instrumentaalmuusikat, alatine lemmik on Pat Metheny. Lauljatest meeldivad vähesed, näiteks ameeriklanna Dianne Reeves. Mulle ei lähe hinge tuntud nimed nagu Diana Krall või Norah Jones. Nad on liialt standardsed, vähe emotsionaalsed. Küll aga on maailmamuusikas huvitavaid hääli.

•• Teid on esitatud sel aastal kahes kategoorias ka eesti muusika auhinnale.

Jah, olen taas nominantide hulgas, minule oli see ootamatu. Oleks võinud jätta nomineerimata, sest eelmisel aastal sain juba preemiaid. Loomulikult ei saadud siis seda mulle andmata jätta, sest debüteerisin Universali plaadifirmas.

Minu arvamus on, et kui räägime aasta naisartistist, pole päris õiglane nomineerida dzŠäss- ja popartiste ühes kategoorias. See pole aus võistlus. Eda-Ines Etti muusikat tuleb igast raadiojaamast, dzŠässi jälle ei kuule kusagilt, Klassikaraadio vahel öösel mängib...

Aga näiteks Helin-Mari Arderil ja minul pole lihtsalt šanssi popiga võistelda, ja see vajaks korrigeerimist. Naisartistiks kandideerima kõlbaks tõesti rohkem Hannah, kel ilmus plaat sümfooniaorkestriga. Muuseas, kui olen võitnud, siis on muretsetud kuu aega ette, kas tulen üritusele kohale jne. Sel aastal pole korraldajad eriti vaeva näinud, kuigi kandideerin kahes kategoorias. Nii et olen rahulikult maal ja vaatan üritust telekast.

Teine küsimus on muidugi, kas need džässnominandid on alati ikka päris džässartistid ja folgi omad päris folkartistid. Aga eks Eestigi vajab oma Oscareid...