Heiki Ernits: ega joonisfilmid ole mingi igapäevatoit


Heiki Ernits: ega joonisfilmid ole mingi igapäevatoit
----

Üks tunnustatumaid eesti joonisfilmikunstnikke Heiki Ernits meenutab hea sõnaga kunagist Pikri toimetust ja unistab, et Eesti Joonisfilmil oleks tööks kasutada kena väike mõis keset parki jõekaldal. 1. septembril kinodesse jõudva “Leiutajateküla Lotte” lavastajat usutleb Jaak Urmet.

— Heiki Ernits, sa oled juba 28 aastat multifilme teinud – täpsemalt siis joonisfilme joonistanud ja lavastanud. Mis suunas selline mahukas töö loojat ennast kujundab? Kas vormi poolest nii lapsemeelne kunst loojanatuurile mingit pitserit ei jäta?

— Kas siis lastele tehtav looming saab loojanatuuri kuidagi rikkuda? Et lastele kirjutatud-illustreeritud raamat on tühine ajaviide – nagu väheväärtuslik alamõõduline kala? Mingeid allaandmisi me sisus ega vormis ei tee – ükskõik kellele mõeldes. Ega laps ei ole mõni nõrgamõistuslik, et vibutad nina ees näppu ja juba naerab. Lapsed on tegelikult just kõige nõudlikum publik ja neid ei ole võimalik mingi vigurdamisega petta.

Mulle tundub küll, et see ei ole jätnud mingit erilist pitserit. Vahest olengi kogu aeg lapsemeelne olnud – kui nii seostada, et ikka teen ma just seda, mida tahan, sest keegi ei sunni meid lastefilme tegema. Ja joonisfilmide tegemine ei ole sugugi “lapsemeelne” – et kuidagi kerge, lihtne ja mitte eriti tõsine asi. Ühest küljest töö, mis tuleb teha – iga tööga tuleb alati midagi uut ja loomingulist ning igas töös võib leida rutiini.

Tegelikult vaidleksin vastu ka lapsemeelsuse sildile, mida paljud automaatselt animafilmile riputavad. Joonistatud filmi võib teha ja tehaksegi igasugusele vaatajale, mitte ainult lastele. Ehk küll suures osas on animafilmid lastepublikule, on maailmas laialt levinud joonisfilmid kogu perele ja täiskasvanutele. See on lihtsalt üks kunstiline väljenduslaad. Eriline viis lugusid jutustada, erilisele vaatajale. Laps on lihtsalt üks osa publikust ja temaga tuleb rääkida talle arusaadavas keeles – või siis õpetada teda aru saama.

— “Leiutajateküla Lotte” on su 16. lavastatud joonisfilm. Miks sa pole nukufilmiga kätt proovinud? Kas see on nii teistmoodi zˇanr?

— Võimalusi on olnud, aga pole ise neid kasutanud. Nukufilmi võimalused on päris põnevad, aga ikka olen joonisfilmi juurde jäänud. Võib-olla ma lihtsalt usaldan seda, et saan ise joonistada ja nii tulemust täpsemalt kontrollida. Ja ega see nii kerge ka pole, et hüppad aga teise paati – selleks peab olema mingi eriline vajadus või et ei saa oma ideid kuidagi teisiti väljendada. Joonisfilmi tehnika rahuldab mind täiesti.

— Oled enda kohta öelnud, et hoolimata igasugustest elu siksakkidest oled ikka jäänud karikaturistiks. Aga nüüd kipub küll niimoodi minema, et sinust saab hoopis joonisfilmitegija. Karikatuure joonistad peamiselt vaid Eesti Ekspressile, aga “multikate” kaudu teab sind iga laps. Kuidas seda kommenteerid?

— Ma väljendan igal pool ikka iseennast. Kui ma teen midagi lastele, siis teengi nii, nagu tahan ja nagu välja tuleb. Karikatuuride stiil ja lastefilmide kujundusstiil on mul ikka erinev, ühelt poolt ka tänu sellele, et lastefilmide tegemisel on mul palju abilisi, kes aitavad disainida tegelastüüpe niisuguseks, et neid oleks paljudel inimestel võimalik kadudeta joonistada – joonisfilmi ju teevad kümned inimesed ja kõigil peab see enam-vähem ühtmoodi välja tulema, selleks on vaja tegelaskujusid pisut reeglipäraseks muuta, “konstruktsioone” sisse panna.

Teiselt poolt meeldivad mulle ilusad asjad – hubased interjöörid, vanamoodne mööbel, “ideaalmaastikud”. Aga alustasin ikka karikatuuride joonistamisest ja lastefilmideni jõudsin päris ootamatult – kuna mul oli jama ühe karikatuuriga, mis ilmus Pikris ja osutus “kahjulikuks”. Sealt algas niisugune ahelreaktsioon, et rezˇissööride kursused Moskvas jäid katki ja peaaegu oleksin töökoha kaotanud... Aga Tallinnfilmi juhtkond leidis siiski, et ma võiksin vaikselt jätkata, esialgu kunstnik-lavastajana Rein Raamatu filmi “Suur Tõll” juures, mille peakunstnik oli Jüri Arrak. Siis “usaldati” mulle tööks Kesktelevisiooni tellimusel tehtav joonisfilm Edgar Valteri koomiksiraamatu “Jahikoer Ramsese memuaarid” põhjal.

Loe veel

Nii ma jäingi autorifilmide tegemisest kohe kõrvale – äkki sokutan filmi midagi “kahjulikku”! Ja edaspidigi olen rohkem aidanud jutustada lastele mõeldud lugusid. Kuigi mõned autorifilmid sai ka tehtud, perestroika ajal, kui vanad patud unustati. Aga mingit tagakiusatu aupaistet ma endale ei võta – ma ei olnud mingi avalik teisitimõtleja. Ja eriti mind ei kiusatud ka. Olen ikka püüdnud elada normaalselt ja sõda vältides. Ka ei ole minust pronkssõduri ümberlükkajat. Uurige näiteks, miks paljude ilusate antiikkujude-jumalate näod on purustatud. Kas me nüüd, sajandeid hiljem, tunneme selle üle rõõmu?

— Kuidas selle “kahjuliku” karikatuuri Pikrisse sokutamise lugu 1979. aastal täpsemalt oli? Milles seisnes su karikatuuri kahjulikkus? Miks sind sellepärast rezˇissööride kursuselt välja visati?

— Mitte just et visati välja, vaid nn kutsuti tagasi. Need olid kaheaastased rezˇissööride kursused Moskvas – peeti väga prestiizˇikaks filmikoolituseks. Kool oli keset Moskvat, eraldi uhkes majas, väga heade õppejõududega, ja igast liiduvabariigist sai sinna vaid üks õppur erialale. Eestist olime Olev Remsuga kahekesi, tema stsenaristi, mina animafilmi rezˇissööri erialal. Mul oli sealt isegi natuke kahju lahkuda, aga samas tundsin end kodumail paremini, nii et ega eriti ei leinanud ka.

Karikatuur ise ei olnud absoluutselt midagi erilist. Seletan asja lühidalt: kunagi oli niisugune asi nagu kvaliteedimärk – seda vist paljud enam ei mäleta, aga “nõuka-ajal” anti seda märki mõnedele toodetele ja tarbija pidi sellest aru saama, et tegu on õige hea asjaga. Joonistasingi siis perekonnapildi: emme, issi ja palju lapsi. Isal rinnas kvaliteedimärk, et korralikud tooted, tublid lapsed (tänapäeval peaks ka emale märgi panema)... Tegelaste paigutuse aluseks võtsin Uljanovite (Lenini) perekonna foto. Sellest piisas. Keegi tundis ära ja kaebas – või kuidas see välja tuli, on mulle teadmata. Pikri peatoimetaja sai kõvasti pähe, nii et sattus vist isegi haiglasse.

— Millisena mäletad toonast Pikrit? Kuidas oli olla tol ajal Pikri karikaturist?

— Pikris avaldamine oli iga karikaturisti unistuste tipp, valik oli karm ja kohati ebaõiglane. Meie põlvkond tuli just välja uute ideedega ja esialgu saime pilte avaldada ainult rubriigis “Noorte sulesähvatused”. Enda kohta peangi seda õiglaseks, sest mu joon oli ikka väga kole ja välja kujunemata. Ka Kall ja Pärn pidid esialgu leppima selle väikse nurgaga, aga jalg oli vähemalt ukse vahel ja ajapikku saime ukse lahti.

Esimene Pikris-käik on mul siiani meeles. Edgar Valter võttis ja viis vägisi, ma ise pelgasin kangesti. Nagu paljud teisedki tänagi tuntud karikaturistid, alustasime seda suurt tööd rahvakultuuriülikoolis – oli niisugune asutus Mündi tänaval, ma täpset nime enam ei mäleta. Maksid kümme rubla ja said hooaja tegelda mõne huvialaga – portselanimaalimise või idamaa filosoofiaga, ei mäletagi, mida seal kõike pakuti. Aga üks neist oli karikaturistide kursus.

Muide, ka võitluskaaslane Janno Põldma on need kursused edukalt läbinud, küll enne mind ja Heinz Valgu juhendamisel. Ka Pärn, Kall ja Paistik, kui kuulsamaid nimetada, on seal käinud. Mina aga sattusin Edgar Valteri käe alla ja kosusin seal üsna kiiresti, nii et omandasin lausa ka õpetaja käekirja... Jah, tema andis minu kujunemiseks tugeva tõuke ja seda on tunda siiamaani. Sest eks sarnane minu joonistatud Lotte pisut Ramsesega? Igatahes veresugulus on tuntav ja ma olen sellega rahul.

Toimetus oli siis Pikal tänaval ja ühes suures hämaras toas oli piljardilaud. Kõik karikaturistid kogunesid teisipäeviti kell 12 sinna tuppa. Tehti suitsu ja aeti juttu, igaühel oli mapike paberitega kaenlas. Siis äkki ilmus kuskilt äge sinine suitsupahvak, tuba täitis Zolotoje Runo magus lõhn ja tuppa sammus rutakalt väike piibuga mees – peatoimetaja.

Jäi vaikseks. Esimesed, ikka tähtsuse järjekorras, laotasid oma pildid piljardilauale. Peatoimetaja sobras ühe käega piltides, teisega hoidis, et piibust ei kukuks sädemeid rohelisele kalevile, ja sortis ühed pildid vasakule, teised paremale serva. Mõne võttis kätte ja vaatas lähemalt, pahvides suitsu nagu väike auruvedur. Siis astus ligi keegi abitoimetajatest – toimus kiire vestlus teemal, kuhu see võiks sobida ja kas üldse. Kõik võisid ligi astuda ja vaadata teiste töid, oodates järjest kasvava hirmuga oma aega.

Kui olid oma pildid lauale pannud, nägid neid otsekui võõra pilguga ja nad tundusid täiesti mõttetud. Higistamist oli palju. Raha sai pildi eest 5–30 rubla, mida oli palju! Hind olenes avaldamissuurusest. Võrdluseks olgu mainitud, et tolle aja üldine palgatase jäi ikka alla 90 rubla. Nii et karikaturistidele, kui nad tegid “vajalikke ja õigeid” pilte, maksti hästi.

Pikker oli hea kasvulava – sealt on oma rasket teekonda alustanud paljud praegused säravad tähed. Vahur Kersna, Pärn, Kall, Korzˇets, Kütt, Volmer, Riho Unt ja paljud teised... Koht, kus kokku saada ja juttu ajada. Millalgi oli seal nagu klubi, kust astusid aeg-ajalt läbi, tõid värskeid pilte, vaatasid teiste omi, viskasid salaja mõned enda omad prügikasti, said teistega tuttavaks ja sõbraks. Oli koht, kus sai areneda. Praegu kahjuks ei ole niisugust paika. No keegi ei avalda enam isegi noorte sulesähvatusi – või ei olegi enam midagi sellist vaja? Kuigi mõni ajaleht võiks – teeks mõne ristsõna kõrvale natuke tühja pinda, jätaks ühe reklaami vähemaks, tikutopsi suurusest pinnast aitaks küll, endalegi ei eraldatud Pikris algul rohkem, ja saakski asja käima. Eks minagi tegin oma esimesed pildid keskkoolis, algelised küll, aga sealt see algas.

— Toonane Pikker passib WC-sse lugemiseks kaasa võtta isegi praeguses Eesti vabariigis, seevastu viis-kuus aastat tagasi uuesti välja tulla proovinud Pikker kõrbes ruttu põhja. Ja polegi praegu ühtki päris huumoriajakirja. Kas huumor on lill, mis õitseb ainult ebademokraatliku riigikorra tingimustes?

— Pikk jutt...

— Milline on olnud kõige rabavam tööpakkumine, mis sulle on tehtud? Milline peab olema tööpakkumine, mille sa ilma pikema jututa vastu võtaksid?

— Ei taha eriti mingeid tööpakkumisi vastu võtta. Joonisfilmiga saab ennast rahulikult ära kurnata ja väsitada, nii et õhtul ei viitsi eriti midagi lisaks joonistada. Tavaliselt olen enne üheksat tööl ja 19 paiku üritan kodus olla. Mis õhtust joonistamist enam...?

Raamatuid illustreerida mulle meeldib, aga ma olen nii aeglane, et ajan kõik hulluks. Ma tahan päeval töötada, aga siis olen “tööl”. Kui ma midagi teen, siis peamiselt tänu sellele, et mõni sõber palub või tehakse niisugune ettepanek, millest ei saa keelduda. Raha läheb ju ikka vaja. Tööpakkumine saab olla selline, mis mulle sobib – kõhklemata ütlen ära kõik, mis minu laadiga ei sobi. Ehkki ma võib-olla oskaksin ja saaksin hakkama. Üldiselt olen ma natuke laisk ka.

— Eesti multifilm on selle ala tegijate hulgas ülemaailmselt tuntud ja kõrgelt hinnatud, aga kodumaal pole keskmine eesti inimene suuremat osa viimase aja eesti multifilmivaramust näinudki. Ja ega neid olegi kerge näha. Miks see nii on? Kuidas annaks asja parandada?

— Küsin vastu: mida see keskmine inimene üldse vaatab? Ega joonisfilmid olegi mingi igapäevatoit. Mida harvem vaadatakse, seda parem. Peaasi, et igaüks oleks vähemalt kuulnud, et niisugune imeelukas on olemas. Tegelikult on meil oma vaataja, kes teab ja armastab. Kõigile nagunii meeldida ei saa ja autorifilmidega ongi nii, nagu muu autorikeskse kunstiga – see ongi elitaarne, massidest eespool, aga mitte masse põlgav ja üle-

olev, vaid nagu lipukandja ees. Esimesed kuulid tabavad ka just lipukandjaid.

Me oleme ju ka eestlaste seast üles kasvanud ja ümbritsevad inimesed on meid kujundanud. Autorifilmid on mõistukõnes jutustatud lood, hakkad lahti seletama – läheb mahl kaduma. Igal aastal on kinoliidu korraldatud eesti filmi päevad, kus saab näha kogu “toodangut”, ka joonisfilme. Huvilised leiavad ikka üles. Keskmisele inimesele näitamine tähendab ilmselt teleris heal ajal näitamist, näiteks uudiste keskel. Kas keegi teeks seda? Mina lubaksin näidata.

— Miks on eesti multifilm kas väga elitaarne (Pärn, Pikkov, Jancis) või väga lapsemeelne (Ernits, Põldma)? Miks ei tehta filme nn laiale vaatajaskonnale?

— Üldistades: filmikunst tegeleb inimese vaba aja sisustamisega. Kui pole vaba aega – kui ette kujutada, et absoluutselt ei ole vaba aega, näiteks et kui tahad elada, pead kogu aeg ujuma –, siis pole ka filmikunsti, kirjandust, kujutavat kunsti. Õnneks on inimestel juba ürgajast jäänud jahipidamise ja uinumise vahele natuke aega, mida pole millegagi sisustada. Kui isegi kõik täid on seljast nopitud ja odaotsad teritatud, siis saab ikka ümiseda või teha midagi, mis hiljem moodustab kultuuri. Ja ehk on ka inimesel niisuguse asja järele loomupärane vajadus, ühine laul hoiab hõimu paremini koos kui rusikas. Eks meiegi sisusta kellegi vaba hetke, ja kui ta seda naudib, siis on ta “meie mees”.

— Selliseid terveid hooaegu vältavaid sarju nagu “Simpsonid” või “South Park” on loomulikult võimalik toota ainult suurtes, rahakates riikides. Aga ka päris lühikesi multifilmisarju on Eestis televisiooni jaoks tehtud vaid mõni üksik (“Lotte”). Millest see oleneb, et eesti multifilminduses domineerib üksikfilm?

— Eks kõik filmid tehakse ju vaatajate rahaga. Erakapital investeerib ikka lootuses kulutatu kuhjaga tagasi teenida ja Eestis on nii vähe vaatajaid, et nemad ei jaksa seda lõbu kinni maksta. Eestis niisuguseid summasid ei ole ja rahvusvaheliseks koostööks on meil alles nüüd avanenud mingidki võimalused. Ega me ära ei ütle, kui meile siiski jäetakse piisavalt vabadust jutustada omamoodi lugusid.

— Kas arvutigraafika areng multifilmide tootmiskulusid ei vähenda? Loogiline oleks ju mõelda, et arvuti asendab vähemalt mingil määral kulukat ja aeganõudvat käsitööd. Isegi Eesti Joonisfilmi võrguküljel on kirjas: “Viimastel aastatel on edukalt kasutatud ka arvuti abi filmitegemisel. Alates 1999. aastast on stuudios kasutusel arvutitarkvara ANIMO.” Mis on see ANIMO?

— Arvutite laialdane kasutuselevõtt algas meil siis, kui nende hinnad langesid enam-vähem kätteulatuvatesse piiridesse, ja see oligi umbes seitse aastat tagasi. Kes tahab, võib mõnest 1994. aasta ajalehest vaadata, mis maksis siis tavaline lauaarvuti – 48 000 krooni!

Aga käsitöö on joonisfilmis säilinud ja asendamatu. Kõik tegelased tuleb ikka endiselt pliiatsiga paberile joonistada ja igas sekundis tuleb vähemalt 12 erinevat pilti. Pildi edasine töötlemine on arvuti käes, aga eks sedagi peab juhtima inimene. Arvutid tagavad kõrge pildikvaliteedi ja aega filmi väljamõtlemiseks jääb rohkem. ANIMO on üks tarkvara, programm, mis asendab kontuurijate-värvijate ja kaameramehe tööd.

— Mis mõtetega vaatab professionaalne multifilmitegija multifilmikanaleid (Cartoon Network jt)? Kas võtab õppust, saab mõjutusi – või mühatab põlglikult?

— Ma ei mühata sugugi põlglikult, kui teiste tehtud tööd vaatan. Mulle on see küll igav, aga kas ma peaksin bussijuhile aknast näppu näitama, kui autoga tast mööda kihutan? Vahest ehk, kui tal toru taga ilgelt tossab. Pahatihti on sealt tulevad “multikad” küll tõeline saast, aga ainus võimalus on ise mitte saasta hulka suurenda. Et kui kadaka alla on juba visatud seitse tühja viinapudelit ja kilekott, siis mahuvad minu omad veel ka?

— Eesti joonisfilmitegijate töötoad asuvad Pelgulinna äärel vaikses Roo tänavas kenas väikses majakeses. Aga kui peakorter asuks näiteks kesklinnas, klaasist ja betoonist ärikeskuse 20. korrusel, kas siis oleks ka eesti joonisfilmi pale teistsugune?

— Seal, kuhu ma oma laua ja riiulid üles panen ja arvuti võrku lülitan, ongi mu töökoht, olgu või klaasmaja 500. korrusel – äkki olekski vahva? Tegelikult meeldib mulle maalähedasem elu ja töökeskkond ikka kordi rohkem.

Kunagi oli niisugune unistus, et kui oleks palju raha, ostaks Joonisfilmile ühe kena väikse mõisa keset parki jõekaldale, palkaks oma bussiliinid – meil on ikka vähestel auto. Kui tahad midagi mõelda või teistest rahu saada, jalutad lehtlasse või terrassile. Akendest oleks kindlasti ühelt poolt vaade pargile, põlispuudele, ja teiselt poolt avar vaade põldudele, suisa oma raha eest laseks rukist külvata, silmapiirini.

Praegune asukoht ongi vist kõige parem kõigist Joonisfilmi kohtadest: väike maja agulis, kümne minuti tee kesklinna – aga ega mul sinna kesklinna asja ei ole. Kui ma tööle tulen, siis ma ei taha enam eriti kuhugi välja minna, lõhub päeva ära. Ehk kui, siis sööma – ja sedagi võimalikult lähedale ja et ei läheks üle poole tunni.

Heiki Ernits

•• Sündinud 24. märtsil 1953 Tallinnas.

•• Lõpetas 1975. aastal Tallinna pedagoogilise instituudi kunsti- ja tööõpetuse õpetaja eriala.

•• Kujundanud raamatuid, firmamärke, teinud illustratsioone paljudele väljaannetele - Pikker, Põhjanael, Anne, Pahkasika, Eesti Ekspress, Tervisetrend, jt.

•• Kolm personaalnäitust - “Vähk” 1996, “Lehm” 1998, “Veri” 1999.

•• Alates 1978. aastast tööl

Tallinnfilmis joonisfilmide kunstnikuna ja hiljem rezˇissöörina.

•• Joonisfilmid: 1981 “Kohtumine” (lühipala joonisfilmist “1+1+1”), 1984 “Kalle ja koll”, 1985 - 87 “Ramsese vembud I - IV”, 1989 “Sammas”, 1990 “Ja nii igal issanda aastal” (lühipala joonisfilmist “3 x 1”), 1991 “Ärasõit”

1994 “Jaagup ja surm”, 1995 “Tallinna legendid” (kaasrezˇissöör Leo Lätti), 1997 “Tom ja Fluffy” (13 x 6 min seriaal, kaasrezˇissöörid Janno Põldma ja Leo Lätti), 2000 “Lotte reis lõunamaale” (13 x 5 min seriaal, kaasrezˇissöör Janno Põldma), 2001 “Lepatriinude jõulud” (kaasrezˇissöör Janno Põldma), 2002 “Kontsert porgandipirukale” (kaasrezˇissöör Janno Põldma), 2005 “Leiutajateküla Lotte” (kaasrezˇissöör Janno Põldma / tootmises)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare