Heino Jürisalu viis kõlab eetris üle 40 aasta

Laul “Mina ei taha veel magama jääda” uinutab ka tänapäeva lapsi

Eesti tuntuma unelaulu viisi autoril Heino Jürisalul on täna 75. sünniaastapäev. “Mina ei taha veel magama jääda…” oskab peast laulda vähmalt kaks põlvkonda eestlasi.

Anu Visseli uurimuse järgi on see praegustest hällilauludest populaarsuselt 3. kohal, Entel-Tentelist tuntud “Karumõmmi unelaulu” ja “Nuku hällilaulu” järel.

Vähe on neid palu, mis üle neljakümne aasta järjepidevalt eetris kõlaksid. Kui raadiomajast uurisin, kes selle laulu tegemist veel mäletada võiks, jäid isegi vanemad töötajad mõttesse. Loo sisse laulnud Velda Otsust ja kitarril saatnud Emil Laansood pole enam. Helitehniku nime tollal lindikarbile ei märgitud. Heino Jürisalu lese Vilma sõnul istus abikaasa küll tihti klaveri taga ja kirjutas muusikat, aga mida täpsemalt, seda ta ei rääkinud.

Sõnade autor Juhan Saar on üks vähestest, kes unelaulu sündi mäletab: “Heino Jürisalu oli siis Eesti Raadios toonmeister. Peale tema töötas seal teisigi heliloojaid – Arvo Pärt, Jaan Rääts…,” meenutab ta.

Saare sõnul tegid nad seal lasteraadiole saadet “Head und, mudilased!” ja siis ta mõtles, et teeks sinna ette ühe laulu. Laul tuli väiksest poisist, kes ei tahtnud magama jääda.

Saar näitas luuletust Heino Jürisalule, kes ütles, et teeb nendele sõnadele viisi. “Ja nagu te teate, tuli see imeilus. Salvestasime 8. foonikas, kuuldemängude stuudios. Parajasti tegi Emil Laansoo ansambel raadiomajas proovi. Laansoo küsis, et missugust saadet te loole soovite. Ma ütlesin, et tore oleks, kui see imiteeriks kannelt.”

Saar räägib edasi, et siis Laansoo mängiski umbes kandle moodi. Just siis oli ühe kuuldemängu salvestusel näitleja Velda Otsus, kes ütles, et tema tahaks väga seda laulda. “Oli selline eksprompt, ühe jutiga tegime ära,” mäletab luuletaja.

Kes see poiss oli, kes magama jääda ei tahtnud?

“See oli minu esimene poeg Juhan,” avalikustab Saar.

Endise lastesaadete toimetaja Anne Parksepa sõnul on “Mina ei taha…” eetris olnud 1960. aastate algusest. “Vahepeal tehti uus laul. Otsustati, et Jürisalu oma on ajast ja arust, vana ja kulunud. Viskame prügikasti.”

Miks vana laul tagasi võeti? Kas kuulajad nõudsid?

“Sellepärast, et ma ise panin,” naerab Parksepp. “Sai neid sokutatud vaheldumisi, vana ja uut. See uus laul polnud kõige parema kvaliteediga sisse mängitud.”

Laul on küll vana, nagu tuhanded sisse loetud unejutud, kuid lapsed on alati uued. Soe tunne, kui 2005. aasta high-tech baby enne kella üheksat arvuti kinni paneb ning teki alt “Tuut-tuut-tuut akna alt teelt” kaasa joriseb.