Heino Kiik: tegin elust romaani, olin ise romaan

 (1)
Heino Kiik: tegin elust romaani, olin ise romaan
Priit Simson

Kui esmaspäeval 80. sünnipäeva pidu peetud, ootab Heino Kiike veel kaks suurt sündmust: mai lõpus on trükist tulemas mälestusteraamat “No siis…” ning 39 aastat ühes kohas elanud Heino Kiik koos abikaasa Helmi Puuriga kolib Mustamäe korterist ära Piritale. Juubilari küsitleb Mari Klein.

Kas te teate, mis on raamatukogudes teie laenutatuim romaan?

— “Maailma viljad” võiks olla. Aga vist ei ole?

— Mulle öeldi, et palju küsitakse “Mariat Siberimaal”.

— Tõesti? “Maria” kohta on öeldud, et see on mul kirjanduslikult kõige nigelam. “Arve Jommi” peetakse parimaks. Kirjutasin “Maria” viimase pingutusega, lihtsalt et eesti rahva jaoks oleks käsikiri olemas.

— On igati selge, miks “Maria Siberimaal” omal ajal ilmuda ei saanud, aga see, miks keelati ära näiteks “Mind armastab jaapanlanna”, on tänapäeval üsna arusaamatu. Mida peaks  sellest ajastust teadma, kui võtta kätte “Tondiöömaja” või “Jaapanlanna”?

— “Jaapanlanna” kirjutamine oli üldse üks suuremaid patte minu elus. Eesti esimene erootiline romaan. Sel ajal ei olnud perekonnaõpikuid ega midagi. Lihtsalt ei tohtinud sellest rääkida. Noored ju ei tea seda aega üldse. Sellepärast ma annangi praegu välja dokumentaalromaane, mis on päevikust sõna-sõnalt välja võetud. Et tänapäeva inimene saaks ka sellest ajast mingi pildi. Ma ei ole midagi juurde kirjutanud. Avaldan ainult seda, mis ma kirjutasin Vene ajas. See on sel ajal, päevast päeva samal päeval kirjutatud ajalugu. Kui lugeda romaani ja dokumentaalromaani ka, saab ajastust väga hea ülevaate.

— Kas te tõesti panete iga päeva kirja?

— Tõesti panen iga päeva kirja. See on mul juba verre läinud, nagu teejoomine. Kui võtta seda kirjanikutöö osana, siis on see professionaalsus, mis on aidanud mitmeid raamatuid kirjutada. Ma hakkasin kirjutama 1969. aasta lõpul ja siiamaani teen igal aastal ühe klade. Mul on kaks riiulitäit köidetud kladesid.

— Kui palju sealt ilmumata on?

— Lõpetasin just seitsmenda mälestusteraamatu ja olen 1969. aasta suves. Sellest ajast algavad päevikud. Senised on kirjutatud päevikueelsest perioodist, kirjade ja mälestuste põhjal. Edasi on väga lihtne kirjutada. Üks seitse raamatut on veel võimalik kirjutada. Kõige huvitavam aeg hakkab alles tulema. Ma sain kirjanikuks. Ehk nagu mu ema ütles: “Sa said kirjanikust. Miks sa agronoomist ei jäänud?” (Naerab.) See on Avinurme murrak. Enne ma olin hall ajakirjanikukene ja vahepeal agronoom. Siis tegi “Tondiöömaja” esimene auhind mu üleöö kirjanikuks. Sellest pääle on olnud hoopis teine elu. Aga 41-aastane inimene on hingelt juba nii kõvasti ... kivistunud veel ei ole, aga settinud, et ennast ümber hindama on väga raske hakata. Praegu olen jälle tagasi agronoomias ja dendroloogias.

— Kus te dendroloogiaga tegelete?

— Kuusalu vallas Välja ehisaianduse katsetalus. Suvel olen viis kuud seal ja talvel seitse kuud kirjutan. Mul on seal väga palju tööd. Aednikutöö teen küll ära, aga teeparandused ja muud asjad. Sel suvel lubas lapselaps Heino Kiik (14) mulle appi tulla, õpilasmaleva asemel. Möödunud aastal tegime ühe nädalakese metsateed, tema vedas mini-

traktoriga killustikku ja liiva ning kahekesi panime peale.

— Lastelastest on teil siis ikka rõõmu?

— Oi, Jumal, palju. Eriti põnevad on kolme- ja viieaastane tüdruk. Nemad helistavad mulle. Viiene helistab ja siis kolmene tahab ka rääkida. Ükspäev väiksem helistas: “Ma sõitsin rattaga.” Pärast ema ütles õhtul, et õppis ühe päevaga rattasõidu ära. Kahe ja poolene...

— Enamik teie viimase aja teoseid on dokumentaal- ja mälestusraamatud, aga kui palju on varasemates romaanides teid ennast?

— Kirjanik kirjutab ikka endast üsna palju, sest oma elukogemust on kõige lihtsam raamatusse panna. Teiste elukogemusi peab koguma. “Tondiöömajas” on teiste inimeste mõtted, elamused ja meeleolud, enda omi on seal vähe. “Jaapanlannas” on enda elamusi ja “Elupadrikus” on kolm mehekuju, kellest üks on kirjutatud enda pealt, üks vennale ja üks tädipojale mõeldes.

— Aga “Arve Jomm”?

— See on hea küsimus! (Naerab.) Arve Jomm on minu onu Arved Tamm. Ema vend. Ta on praegu 97-aastane ja elab. Keegi on öelnud, et ma ise olin ka Jommi-laadne inimene – tegutsesin ka Vene ajal nagu vaba mees vabal maal.

— Kas teil hirmu ei olnud?

Loe veel

— Ma olin optimist. Kogu Vene aja. Kui KGB konfiskeeris mu käsikirjad, tekitas see võitluslusti. Vihastasin nii, et sammusin läbi Viljandi linna KGB-majja. Stalini ajal oleks lihtsalt maha löödud. Aga ma teadsin, et enam ei tapeta. Püüti mängida demokraatiat, kuigi demokraatiat üldse polnud. Nad tegid muudmoodi: igasugused psühholoogilised töötlused, aiamaja lõhkumised ja autoavariid. Peamine relv oli neil raamatuid mitte välja anda ja seda nad kasutasid hoolega. Mu raamatuid hoidsid nad kinni, aga mind kinni panna ei suutnud, kuigi tahtsid. Nii ma tegingi oma elust romaani, olin ise romaan.

— Kuidas te hakkama saite, kui romaanid seisid kümneid aastaid avaldamata?

— On kaks hakkamasaamist. Üks on majanduslik ja teine psühholoogiline. Mõlemad on rasked. Majanduslikus mõttes toitis Helmi oma palgaga mind ja lapsi. Ja me võtsime tema vendadelt võlgu. Nad andsid algul hea meelega, sest “Tondiöömaja” tegi mind äkki rikkaks. Aga see oli nii riigivastane, et pärast seda ei antud enam mu järgmisi raamatuid välja. Kümmekond aastat olin suur ja lootusetu võlglane. Lausa nälga me ei kannatanud, aga rahaga arvestasime ikka väga. Psühholoogiliselt muserdas KGB mind igatpidi. Konfiskeeris raamatuid ja ähvardas vangi panna. Mõni imestas, kuidas ma ei ole juba hullumajas. Aga need pinged, mis tekkisid, ma kirjutasin päevikusse maha. Nad ei jäänud mulle pikaks sisse.

— Millest te tollal kõige rohkem puudust tundsite?

— Demokraatiast! See oli minu jaoks õudne aeg. Keegi ei kujuta ette, mida Eesti vabariik mulle tähendab. Ma poole sõnagagi ei kritiseeri seda. Valitsus on sel tasemel, mis ta saab praegu üldse olla. Intelligents ju viidi meilt ära Siberisse ja sõitis Ameerikasse. See on uus intelligents, kasvanud rahva hulgast, geneetilisest katlast välja tulnud. Rohkem ei saagi midagi tahta. Ma kiidan oma riiki, sest võrdlus Vene ajaga on kogu aeg silme ees. Muidugi ma käitusin ka tollal, nagu oleksin demokraatlikus riigis. Irvitasin sellega ajastu üle.

— Kas mälestused teile haiget ei tee?

— Mis haiget teeb elu? Kuidas saab haiget teha minevik? (Paus.) Jah, muidugi haiget. Isa suri Uuralis vangilaagris, ema, vend ja vanaema viidi Siberisse, vana-

ema suri seal. Ma olin perest ainukene, kes jäi Eestisse. Muidugi tegi haiget. Vanem vend kadus sõja ajal jäljetult. Noorem vend suri enneaegu tänu sellele, et ta käis Siberis. Nii et meie pere neljast mehest olen mina üksi püsti, teen nelja mehe tööd. Aga ma ei lasknud nina norgu, vaid tegin mehetegusid. Vastupidi, mul on rõõm läbi elada neid asju ja ajastuid. Ma olen eestiaegne mees. Eesti ajal elasin 13 aastat ja uuel Eesti ajal nüüdseks siis 16 aastat. Vahepeal oli okupatsioon.

— Mida te vanast Eesti ajast mäletate?

— Mul on Eesti ajast palju mälestusi. 1938–1939 panid ema-isa mu karja, palgaliseks, sealt sain iseseisvuse. 1945. aasta kevadtalvel, pärast sõda, olin siis 17-aastane, võtsin ühel öösel koti selga ja tulin Tallinna õppima. Jüri Järveti ja onu Arvedi juurde. Isa oli laadal, ema oli kodus, aga tema ei saanud mind kinni pidada. Ma olin juba iseseisev. Kooli algul olin noorkotkaste salga juht. Koos koolijuhatajaga võtsime Lohusuus vastu Pätsi ringsõitu. Nii et ma olen Konstantin Pätsi kätt surunud. Austasin teda. Usun, et surun veel mõnda aega tänaste presidentide kätt ka…

— Teie viimases raamatus on palju nimesid, keda enam meie seas pole: Mati Unt, Edgar Valter, Pärt Lias...  Kas te vahel tunnete ennast üksi ka?

— Tjah, sõbrad on paljud juba läinud, see on nukker, aga ei ... ei, ma ei ole üksi, see ei ole õige sõna. Mu ümber on praegu ka sõprade ring. Ja jääb. Näiteks Jüri Arrak, Veljo Tormis, Rein Maran, Hando Runnel, Henn-Kaarel Hellat, Mats Traat, Jaan Kruusvall ja teised. Nemad on mu kõrval.

— Viimases raamatus te kirjutasite ise, et võitlusvaim on nagu narkootikum. Mille vastu te tänapäeval võitlete?

— Ma leian endale ikka võitlusvälja. Üks on see dendropark, sellega on meeletult tööd. Füüsilist. Kaevan ja higistan ja vahetan särke, kui nad märjaks saavad. Aednikutöö ei ole kerge, aga mõjub tervisele hästi.

— Kas kirjutamine on tänapäeval teistsugune? Enam ei ole vajadust ridade vahele peita.

— Mina ei kirjutanud kunagi midagi ridade vahele. Kirjutasin kõik otse välja ja sellepärast raamatud ei ilmunud. Ridade vahele kirjutamine oli poisikeste mäng. “Maria Siberimaal” ilmus 1987. aastal Loomingus, ilma et ühtegi sõna oleks välja võetud. See oli tegelikult esimene revolutsioon, enne laulvat revolutsiooni.

Muide, ma kirjutan siiamaani tindiga. Ma ei saa masinaga kirjutada. Südamest, hingest, käe kaudu tuleb see kõige selgemalt välja. Mul oli masinakirjutaja, kes romaanid ümber lõi, ja praegu on arvutidaam, kes lööb arvutisse.

— Mis te tänapäeva kirjanduse kohta ütlete?

— Ma loen praegu vähe kirjandust. Ei ole aega ja ei paku huvi. Kunagi, nooruses, lugesin kõik läbi, mis eesti keeles ilmus. Praegu huvitab mind rohkem informatsioon. Loen lehti, mälestusi ja elulugusid, vaatan telerit. Ilukirjandust loen selleks, et lihtsalt kursis olla. Enamail puhkudel ma ei loe kogu lugu läbi. Peeter Sauterit ja Mehis Heinsaart loen. Jürgen Rooste on hea poiss. Ja neid on veel. Nii et ma olen kursis.

— Kui mõni teie raamat saaks kuuluda koolis soovitatavasse kirjandusse, siis milline?

— “Tondiöömaja” võiks olla. See on väga omapärane raamat. Eesti rahva lugu, mõnus huumoriga lugu. Lihtsalt lugemiseks mõnus – kes ei taju seda poliitikat, mis seal sees on.

See on kõige tõsisem töö ilukirjanduse alal. Aga “Maailma viljad” on eesti rahva jaoks palju olulisem kui “Tondiöömaja”. Ilukirjandust on väga palju, aga “Maailma viljad” on tegelikult ühe mehe elutöö. See nõuab teadmisi ja kirjutamisoskust. Ja “Tondiöömaja” on teise mehe elutöö. (Naerab.)

— Kas te tunnete siis, et teie elutöö on tehtud?

— Ei ole! Dendropark on üks mu elutöid, mida ma teen kogu hingest. Praegu on üle 500 nimetuse puid-põõsaid. Käin koos dendroloogiaseltsiga järjest Euroopas selliseid parke vaatamas. Minu nime ei mäletata ükskord ja mu raamatuid ei loeta saja aasta pärast, aga dendropark on siis vägev.

Heino Kiik

•• Sündinud 14. mail 1927 Tartumaal Jaaguvälja külas Lepiku talus

•• Abielus Helmi Puuriga, lapsed Jaan, Paavo, Katri ja Mare, lapselapsed Joosep, Tiina, Heino, Helen, Christina ja Michelle

•• Õppinud: 1935–1941 Vadi algkoolis, 1942–1944 Mustvee gümnaasiumis, 1945–1947 Räpina aiandustehnikumis, 1947–1956 Tartu ülikoolis ja põllumajandusakadeemias (agronoomia), 1969–1971 Gorki-nimelise kirjandusinstituudi kõrgemail kirjanduskursustel ja 1974–1975 üleliidulises kinoinstituudis kõrgemail stsenaristide kursustel

•• Alates 1963 kutseline kirjanik ja alates 1969 kirjanike liidu liige

•• 1994–2002 Sinise erakonna liige

•• 2002–2006 Res Publica liige

•• Alates 2006 Isamaa ja Res Publica Liidu liige

•• 2003–2005 Tallinna linnavolikogu liige

•• Alates 2005 Tallinna linnavolikogu keskkonnakomisjoni liige

•• Teoseid: “Metsiku taltsutamine”, “Tondiöömaja”, “Mõedaku eelpäev”, “Taimetark” (kolm raamatut), “Maailma viljad” (viis raamatut), “Arve Jomm” (seitse raamatut), “Elupadrik”, “Mind armastab jaapanlanna” (kaks raamatut), “Maria Siberimaal”

Lisaks hulk publitsistikat, mälestusteraamatuid ja dokumentaalromaane

Teised temast

Juta Zaletajev

kursusekaaslane Räpina

aiandustehnikumist

•• Heino Kiik tuli meile vist teisele kursusele, ta oli juba keskkoolis käinud. Oli sõjajärgne aeg (1945–1947), meie kursusel olid vanemad inimesed ja meil oli omavahel tore olla. Mäletan, et juba tol ajal ta kirjutas. Teda peeti millegipärast uhkeks poisiks. Võib-olla teised kadestasid?

Pärast kooli hakkas ta aktiivselt tegutsema, oli kõva aednik, rajas puukoole. Oleme hiljemgi kohtunud ja ta on meil Sakus külas käinud.

Olen peaaegu kõiki ta raamatuid lugenud, viimaseid pole kätte saanud. Üks tuttav rääkis hiljuti, et ta on eluaeg arvanud, et olen vene päritolu (nime pärast), kuid saanud nüüd Kiige raamatust teada, et mu juured on hoopis Lõuna-Eestis.

Helmi Puur

abikaasa

•• Mul on väga hea meel, et ma temaga kohtusin. Väga hea on olnud tema kõrval olla ja põnev kõrvalt jälgida seda kirjanikuelu. Ma ei vahetaks teda kellegi vastu. (Kallistab abikaasat impulsiivselt ja soojalt, heldinud pilguga.) Ma ei oskagi nii äkki midagi öelda, ma ei ole suur rääkija. Ma olen tantsija. Kui te ütleksite mulle: tantsige, siis ma teaksin kohe, kuidas...

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare