Heldur Jõgioja - tuhat laulu, sada plaati, kolm näidendit ja kaks luulekogu

 (2)
Heldur Jõgioja - tuhat laulu, sada plaati, kolm näidendit ja kaks luulekogu
----

Hittide “Seal väikses aias” ja “Vana valss” looja Heldur Jõgioja näeb 70. sünnipäeva eel välja nagu üks tavaline vene geenius või bojaar – suure südamega ning bravuurse ja väga pika jutuga.

Ometi võib teda äärmisel juhul nimetada poolakaks.

Erakordselt viljakas Jõgioja on kirjutanud vähemalt 300 laulu ja tuhatkond lauluteksti, andnud välja sadakond enda ja kolleegide plaati, avaldanud kaks luulekogu, kirjutanud kolm ajaloolist näidendit, paar romaani ja novellikogu. Töö kõrvalt teeb ta saateid Tartu ALO TV-s ja Põlva raadiojaamas Marta. Tema kirjatöid võib lugeda Elva Postimehest, Videvikust ja Kesknädalast. Viimasest muidugi Jõgioja parteilise kuuluvuse pärast.

Jõgioja muusika on lihtne ja otsekohene, kuigi hinnangud sellele on vastuolulised. Ühe eriti terava hinnangu eest tuli hindajal juristiharidusega maestrole koguni valuraha maksta. On neid, kes vokaal-instrumentaalansambli Suveniir peale veel nüüdki igatsevalt õhkavad, ja on neid, kes lüürilise sõnumi maapõhja vannuvad.

Meister ise vaatab asja konfutsiusliku rahuga: “Kui kuulatakse, siis on vaja. Rahvale on vaja nii vaibakloppimist kui ka sülti. Eks me kõik istume vahel peolaua taha, hammustame sülti ja paneme sellele sinepitki peale,” nendib gurmaanist Jõgioja.

Maestro esineb ka sooloartistina. Tema fetisˇ on akordion.

Kvaliteet aastast 1974

Kui nii mõnigi ukrainlasest artist on hoobelnud, et temas voolab itaalia verd, siis Jõgioja päritoluga ei kelgi. Ütleb nagu möödaminnes, et eesti pere lapsendas ta poisikesena. Helduri sünnijärgne nimi on hoopis Vjazowsky. Ema ja isa viis ära muidugi kirsades venelane. Jõgiojast suuremaid eesti keele ja meele patrioote on vähe. “Mis kodumaa-armastusest saab rääkida, kui laulame inglise keeles. Olin kord eestlaste koosviibimisel Austraalias, kus kõik peale ühe mehe laulsid “Viljandi paadimeest”. Hiljem selgus, et tema on lätlane. Sõnumist arusaamine on oluline. Keegi ei tunne meie vastu huvi, kui me ise oma keele ja kultuuri vastu huvi ei tunne. Suveniir ja Meie Mees ajavad sama rida – eesti keeles ja lihtsalt,” võrdleb Jõgioja kahte lavakonkurenti. Eesti rukkiseltsi liikmena eelistab ta ka eestimaist leiba.

Kultusbändile Suveniir pani Jõgioja aluse 1974. aastal Tartu näidissovhoosis. Selleks ajaks oli ta muusikaalaseid kogemusi hankinud nii Ukraina juudilinnast Berdõtsˇivist kui ka Elva restoranist.

Suveniiris on mänginud-laulnud nii kohalikud taidlejad kui ka mainekad muusikud, kel näpud põhjas. Bänd sai kuulsaks küll peaaegu kohe, kuid orbiidile paiskas selle lüürilise häälega varalahkunud Olev Vestmann. Suveniiris on laulnud muusikakorüfeed Anne Adams ja Toivo Nikopensius, Toomas Anni ning Sirje ja Rein Kurg, kes on praegu Suveniiri põhilauljad. Jõgioja lugusid on esitanud Heli Lääts, Voldemar Kuslap ja Üllar Jörberg. Bändi saatel on publikut hullutanud legendaarsed Artur Rinne, Kalmer Tennosaar ja Tarmo Pihlap.

Jõgioja ütleb, et Suveniir on tööinimesele ja seeniorile. Eesti ansamblite andmebaasi kohaselt viljeleb bänd rahvalikku liini. Kui aga Kuldne Trio on hakanud saateinstrumentidena kasutama üha enam makki ja rütmimasinat, siis Ilmatsalu superbänd on läbi 32 aasta ja inimpõlvede jäänud täpselt samasuguseks, nagu oli. Hea või halb, aga kindlasti stiilne. Igihaljas nagu Apelsin ja nn Kukrid.

“Tantsulisemaks oleme läinud ja juures on tänapäevasemaid helisid, aga olemuselt ei ole me muutunud,” arvab Jõgioja.

Seenioride lemmik Suveniir oli omal ajal nõnda suur iidol, et iga selle liige sai kolhoosipeolt ühe õhtu eest õpetaja kuupalga. Siit ka põhjus, miks Suveniiri toonane esitrummar Jõgioja Pets üllatusest kangestunud publiku silme ees valsitaktis pealael trummipulki purustas ja regulaarselt koolist puudus. Suveniiri laule tsiteeriti luulena ja lauldi pulmapidudel. Tõsi, nüüd keskikka jõudnud kuulajad olid toona noored “tsˇikid”.

Vasak käsi väsis ära

“Mina ei valinud ametit, amet valis minu. Rahvas kogunes kuulama. Märkasin, et naistele meeldib, kui ma akordioni mängin. Kui vasak käsi hakkas suurest pillimängust ära väsima, siis võtsin basskitarri ja hiljem rütmikitarri juurde. Nõnda tekkiski ansambel,” meenutas Jõgioja, kelle parem käsi sai kehalise kasvatuse tunnis kannatada.

Loe veel

Käevigastus ei takistanud maestrot aga konjakiklaasi tõstmast. Uhkusega räägib ta, kuidas jõi kaheksatunnise maratoni käigus laua alla Nõukogude Liidu ühe suurema selle ala meistri Raimonds Paulsi.

“Okupatsioonirezˇiimi suurim kuritegu minu suhtes oligi see, et ta harjutas mind kolme klaasi asemel viis võtma. Õnneks sain veel viimasel hetkel pidama. Pääsesin ka ungari suguvendade tapmisest 1956. aastal. Meie tankiüksuse kümme esimest roodu saadeti Budapesti, mina olin 11-ndas. Mul vedas, et ei pea praegu süümepiinu tundma,” tunnistab Jõgioja.

Kas käeväsimusest tingitult või kogemuste kasvamise tõttu võttis Jõgioja ette ning alustas 67-aastaselt ka vokaalsolisti karjääri. Esimeseks pääsukeseks oli paar aastat tagasi ilmunud Suveniiri juubeliplaat, millel artist esitab omaloomingulise laulu “Oi, miljard!”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare