Helen Lokuta — solist juba viieaastaselt
— Kuidas tuli pakkumine laulda Tampere „Lohengrinis”?
— Korraldajad kutsusid. Ma käisin laulmas Tamperes Jaakko Ryhäneni juubelikontserdil, kus nad mind kuulsid. Sain ühe korra laulda sel kevadel Tampere-talos „Don Carloses” Ebolit, keda põhikoosseisus laulis Marianna Tarassova Peterburi Maria teatrist.
Minu Eboli meeldis tamperelastele. Selleks ajaks oli mul ka oma teatrist Wagneri laulmise kogemus, laulsin „Tristanis ja Isoldes” Brangäne rolli.
— Tampere ooperiprojektid on hoolikalt tehtud. On teid veel kutsutud välismaale mõnda rolli laulma?
— On küll, kuid nendest ei saa ma veel rääkida. Lepinguid veel alla kirjutatud ei ole.
— „Lohengrini” Ortrud on selline germaani kangelanna, keda tavakäsitluse järgi peaks laulma vähemalt 80-kilone jõuline naissolist. Kuidas teie rolli sobite?
— Eks ma ise ka üllatusin sellest pakkumisest. Kaalusin pikalt selle rolli vastu võtmist. Vaatasin partii läbi ja avastasin, et see sobib mulle tessituuri ja mahukuse poolest. Saksa muusika üldse sobib mulle hääleliselt ning Wagneri muusika istus mulle huvitaval kombel ka vokaaltehnilise poole pealt kergemini, kui esialgu arvasin. Seetõttu ei ole selles vastuolu, et ma Ortrudi rolli laulan.
— Kas teile sobib saksa muusika? Kas saksa muusika on ala, kus tunnete ennast kodus?
— Ei ütleks. Võib-olla tuleb saksa muusika mul kergemini välja, kui nii saab üldse öelda. Heliloojatest lähtudes sobib Mozart näiteks mulle veel rohkem. Oma tähelennuks pean ikkagi Rossini „Tuhkatriinut”.
— Praegu käivad proovid lastele mõeldud ooperigalaga. Mida te seal teete?
— Ma laulan seal Rosina aariat Rossini „Sevilla habemeajajast”. Oleks väga hea, kui ma kunagi tulevikus võiks laulda seda rolli Estonia teatris sündinud lavastuses.
— Mis asi see laste ooperigala on?
— See on ooperirepertuaari hittidest koosnev kava, milles tutvustatakse lastele ooperiklassika paremikku. Numbrid on lavastatud ja tegelased kostüümides.
— Millised rollid ootavad teid veel sel hooajal koduteatris?
— Ma laulan printsess Clarice’i rolli Prokofjevi ooperis „Armastus kolme apelsini vastu”, mida tuleb meie teatrisse lavastama Dmitri Bertman. Ootused on väga suured, sest tema koostöö teatriga „Wallenbergi” tegemisel oli väga innustav. Ta on tipptegija.
— Kuidas suhtute uude muusikasse? Paljud ütlevad, et modernistlik laululaad rikub laulja hääle.
— Estonias tegin just väga ilusa rolli Mari Vihmandi „Armastuse valemis”, mis oli pingeline ja nõudis palju.
Kui laulsin Tõnu Kõrvitsa kammerooperitest „Tuleaed” ja „Mu luiged, mu mõtted…” sündinud lavastuses, tundsin samuti, et publik on tänulik. Võib-olla jõuab muusika kuulajani paremini isegi muusikaliste nüansside tagamaadest aru saamata, muusikat lihtsalt tajudes ja endasse lastes. Minu juurde tulid muusikalise erihariduseta inimesed ja ütlesid, et said elamuse.
Moodsate asjadega tuleb rohkem vaeva näha. Paljud ütlevad neist ära. Need tööd nõuavad head eelharidust. Tihti kirjutatakse partituur valmis viimasel hetkel ja see tuleb ruttu ära õppida. Tuleb leida enda jaoks üles loogika ja orgaanika, mis loos peitub, siis ei saa see ka häälele midagi halba teha. Muidugi tuleks ettevaatlik olla karjumise ja muude lauluväliste häälitsustega, mis võivad liigselt häirida loomulikku laulutehnikat.
Vahel siiski loodad, et kõige selle moodsuse juures kirjutaks keegi sulle ka meloodilisemaid ja lauldavamaid aariaid. Kahjuks on need tänapäeval rännanud muusikalidesse.
Mulle on töö nüüdismuusikaga hästi mõjunud. Moodsaid asju tuleb ka teha. Vahel tundub küll, et endal on neid huvitavam teha kui publikul kuulata...
— Aga „Nahkhiir”? Selle lavastab ju hollandlane Michiel Dijkema, kellega teil oli suurepärane koostöö „Tuhkatriinut” tehes. Kas see koostöö jätkub?
— Ta oleks küll tahtnud minuga koostööd teha. Aga seal on asi selles, et tal on eriline kontseptsioon. Partiisid, mida tavaliselt laulavad metsosopranid, laulavad tema lavastuses mehed.
Ma usun, et sellest tuleb väga huvitav lavastus, arvestades seda, et Dijkemal on põnev kontseptuaalne mõtlemine ja detailitäpsus.
— Aga sealt edasi? Kui palju te teate oma tulevasest tööst Estonias? Kui pika aja peale laulja tööd planeerida saab? Kas te näiteks teate, mida laulate järgmisel sügisel?
— Tean. Sellest on olnud teatris juttu, kuid ma ei saa sellest veel avalikult rääkida. Pikema aja peale ette tean tavaliselt teatriväliseid tegemisi, sest neid tuleb sobitada teatriga.
— Kolm ooperirolli sellel hooajal. Mitu varasema aja lavastust on samuti mängukavas. Ning veel töö väljaspool teatrit. Kas see üle jõu ei käi?
— Oma hääleaparaati tuleb tunda ja tajuda, et mitte liiga teha. Suur koormus nõuab õiget töörežiimi. Ja ka distsipliini. Tuleb osata jõudu jaotada. Teiselt poolt peab lavainimene pidevalt etendusi andma – see säilitab hea vormi.
— Estonias on põlvkond vahetunud. Mis iseloomustab noori teatriinimesi? Kollegiaalne sõprus, konkurents või rivaalitsemine?
— Põlvkonnavahetus on toonud kaasa uue tasandi. Teatrisse on tulnud uue koolituse saanud lauljad, enamik meist on õppinud ja töötanud ka välismaal ning saanud sealt kaasa tugeva tehnilise põhja. Loodan, et suudame väärikalt hoida ja tõsta Estonia taset.
Selles põlvkonnas on töötahet, isegi fanatismi, ja see on tore. Saame omavahel hästi läbi. Mul on teatris palju sõpru. See on haruldane. Kollegiaalsus on tähtis, jala tahapanemine ei too sulle endale head. Ausalt asja ajamine toob aga alati kasu. Teatris on loominguline õhkkond.
„Cosi fan tuttet” oli hea teha. „Tuhkatriinuga” oli sama. Publik saab sellest osa, see mõjub ju lõpptulemusele.
Muidugi on meil suured eeskujud. Kas või see, kuidas Helgi Sallo laval meisterlikult näitleb. Kõik need suured staarid, kes on laulnud sel laval enne meid ja laulavad veelgi. Sellest on palju õppida. Eeskujud on olulised. Vanemad kolleegid on väga tähtsad.
— Kuidas saadakse lauljaks? Millal algas kokkupuude laulmisega?
— Laulma hakkasin väga vara. Mul oli selle peale annet. Isa-ema oskasid toetada ja suunata. Alustasin viieaastaselt solistina esinemist. Jumalateenistusel, pulmades. Õigupoolest on laulmisanne meie peres päritud juba vanavanematelt. Kõik mu õed-vennad laulavad ka väga hästi ning on musikaalsed.
— Mida viieaastane lapstäht laulis?
— Lastelaule, vaimulikke laule. Üksi ja koos vendade-õdedega. Repertuaar oli lai. Siis hakkasin mängima viiulit. Seejärel soovitasid muusikakooli õpetajad jätkata laulmisega. Olin Kurekella koori solist.
— Aga teater, kas see ei tõmmanud enda poole?
— Teater oli meie perekonnas tabuteema. Olen pärit kristlikust perekonnast. Meil oli selle pärast Nõukogude ajal võimuga pahandusi, KGB käis meie tegevust kontrollimas. Teatrit meil perekonnas veidi kardeti. Minu muusikaline tegevus kiideti heaks. Mulle on teater kogu aeg meeldinud.
— Kas siis teatrisse tulek tähendas perekonnas konflikti?
— Ei, seda otseselt mitte, aga see oli lihtsalt veidi võõras. Praegu on olukord paranenud. Minu pastor aktsepteerib seda, et ma töötan teatris. Kogudusest käivad sõbrad sageli vaatamas etendusi, kus ma laulan. Me räägime minu tööst. See ei ole enam tabuteema.
— Kuidas te laulmise õppimise juurde pidama jäite?
— Keskkooli lõpus tundsin huvi arstiteaduse vastu. Mõtlesin, et tegelen aasta muusikaga ja siis lähen arstiks õppima. Siis aga haaras ooper täiega endasse. Sain aru, et pole mõtet teha midagi muud. Kui sa ennast laulmisele pühendad, pead olema sihikindel ja tegema seda ala täie jõuga.
— Kas õpetajatega on teil vedanud? Kui palju nendest sõltub?
— Lauljale on õpetaja nagu sportlasele treener. Ka sportlased liiguvad ühe treeneri juurest järgmise juurde. Ühel hetkel on nad treenerist kõik parema kätte saanud ja liiguvad edasi.
Mul on hästi läinud. Kõik, kelle juures olen olnud, on olnud just need kõige õigemad. Areng on olnud orgaaniline. Pole pidanud varem ehitatut maha lammutama, vaid hääl on ikka edasi arenenud. Hääl on õrn asi. Lauljal peab olema sisemine mõistmine, mida võib häälega teha. Õpetaja saab teda aidata.
Tartus Elleri muusikakoolis oli minu esimene õpetaja Aino Kõiv. Muusikaakadeemias alustasin Pille Lille juures. Ma austan neid väga.
Seda, et ma olen valmis tööks teatrilaval, tundsin professor Maria Venuti juures, kes õpetas Karlsruhes. Tema on olnud mu kõige karmim õpetaja. Jäin ellu, sisemine kaitsevõime aitas. Laulmise õpetamise juures on tähtis teineteisemõistmine, vastastikune usaldus. Ilma selleta pole asjal mõtet.
Tahtsin Jaakko Ryhäselt võtta eratunde, kuid tema soovitas mul astuda muusikaakadeemia magistrantuuri. Ryhänen on olnud minu suur toetaja, minu seljatagune. Nii nagu iga sportlane, vajab ka laulja kedagi, kellelt nõu küsida.
— Oli aeg, mil te olite seotud Nargen Operaga ja laulsite sealsetes Haydni lavastustes. Kuidas te sinna sattusite?
— Tõnu Kaljuste otsis oma projektidesse lauljaid. Ta tahtis leida just noori talente. Ükskord tegin koos Eri Klasi ja Tallinna kammerorkestriga proovi, harjutasime Carmeni aariaid. Tõnu tuli proovi kuulama. Pärast proovi tuli minuga rääkima. Ütles, et mina olen õige tüdruk Nargeni projektidesse.
— Kuidas see koostöö tagantjärele paistab?
— Tõnu Kaljuste pühendas neile lavastustele tohutult palju vaeva. Me laulsime Haydni oopereid eesti keeles, mis tegi laulmise raskeks. Tõnu Kaljuste nõudis väga palju, jälgis, et teksti mõte jõuaks kohale. See andis hea kooli. Haydni muusikat on hea laulda.
— Miks meie muusikateatri tähtedel ei ole ühiskonnas sellist kaalu nagu Estonia teatri suurkujudel kaks-kolmkümmend aastat tagasi? Kas ooperikunst on marginaalseks muutunud?
— Tegu on viimase aja muutustega. Sellele on hakatud nüüd vastu seisma. Näiteks Metropolitan Opera on pöördunud viimasel ajal rohkem rahva poole. Tehti ooperilavastuste kinosaalides näitamise projekt.
Väga palju sõltubki sellest, milliseid meediakanaleid ooperikunst kaasab. Nõukogude ajal näitas televisioon väga palju ooperit ja operetti. Televisioon aitas teatril tähti kujundada.
Nüüd ooperit televisioonis peaaegu ei näidata, kuid tähed sünnivad ju televisioonis ja filmis. Kultuuriline pilt on muutunud. Meelelahutuse sisu on teine.
Ooper võiks olla televisioonis märksa enam esindatud. Peame otsima uusi väljundeid, viima ooperi noorte inimesteni, uue publikuni. Asi ei ole ju selles, nagu poleks Estonias huvitavaid hääli, lauljaid. Staare toodab meedia. Kui ooper jõuaks rohkem teleekraanile, teaksid inimesed meie lauljaid.
— Te olete aastast 2006 Estonia teatri hingekirjas. Kui Arne Mikk peab kenasti kõnet, poetab ta ikka, et see või teine minevikukuulsus oli estoonlane. Mida estoonlaseks olemine tähendab?
— Tunnen end estoonlasena. See tähendab, et mind siin majas armastatakse ja hinnatakse. Mina hoian oma teatrit. See on ju tore, et sellisel väikesel riigil nagu Eesti on selline ooperiteater. Püüan olla selle vääriline.
Nii nagu igal inimesel on oma kodu, on minul koduteater. Kuid käin laulmas rolle ka väljaspool koduteatrit, esinen kontsertidel. Seda peab ka tegema. Need asjad on kooskõlas.
— Kuidas käib töö Estonia teatri köögipoolel? Millised on teatri edu konksud?
— Filmide lõpus on tiitrites inimeste nimed, kes on osalenud filmi tegemisel ja panustanud õnnestumisse. Neid nimesid on meeletult palju. Sama on teatris. Selle nimel, et etendused toimuksid ja õnnestuksid, töötab väga palju inimesi. Edu konks on selles, et Estonias on superhea peadirektor, tipplavastajad, dirigendid, lauljad, orkestrandid ja kõikide muude alade profid koos.
Kui räägime näiteks viimase lavastuse „Cosi fan tutte” ettevalmistusest kunstilise poole pealt, siis Arvo Volmer tegi muusikalise töö. Estonial on vedanud, meil on intelligentne ja andekas kunstiline juht. Lavastaja Walter Sutcliffe tegi kõigepealt kaks nädalat tööd tekstiga, alles pärast seda saime lavale. Lõpptulemus sünnib dirigendi, lavastaja ja lauljate koostöös. Meie allume tööprotsessis lavastajale ja dirigendile. Aga see kõik on lihtsustatud variant, protsessi on kaasatud veel väga palju tegijaid ja töölõike.
— Kas teil kui lauljal on mingi oma teema, mis peegelduks lauldud rollides ja kontsertesinemistes?
— Lavarollides püüan avastada ja luua karaktereid, mis on rolli sisse kirjutatud, ning jälgida lavastaja tervikpilti, et liikuda nendes sfäärides, kuhu tüüritakse ooperit kui tervikut, sest iga ooper kannab oma teemat. Tuleb vältida stampe ja enda kordamist. Rollide loomine on loominguline protsess, mida kujundab igaüks ise vastavalt lavastaja kontseptsioonile ja koostöös lavapartneritega. Selle tehnikaid ja peenemaid sisemisi tagamaid sageli ei avaldata.
Teine lugu on soolokontsertidega, suurvormide ja muu, nii vokaalse kui ka instrumentaalse muusikaga. Sellega on nii, et siin kannan ma sõnumit, mis on peidus nendes helides ja tekstis, kuid minu kui interpreedi tõlgendus ja väljendus on eripärane. Ta kannab eelkõige sõnumit sellest, et elus on palju olulisi asju, aga üle kõige on armastus. Nagu öeldakse piiblis: nüüd jääb usk, lootus, armastus, aga suurim neist on armastus ja Jumal on armastus.
— Kuidas mõjutab teatritöö eraelu? Kui paljust peab loobuma?
— Kogu aeg tuleb endale aru anda, et minu elu ei käi tavarütmis. Töörütm on hoopis teistsugune kui teistel inimestel. Et pereelu ei kannataks, tuleb leida tasakaal.
Minu seitsmeaastane poeg, kes läks esimesse klassi, arvas selle kohta, et mul on nädalavahetused kinni, väga mõistvalt. Ta ütles: „Emme peab minema pühapäeval teatrisse, et teised saaks kuulata muusikat.” Võtan endale muud aega lapse ja mehe jaoks, pere on olulisem kui töö. Arvan, et olen leidnud päris hea tasakaalu perekonna ja teatrielu vahel.
— Kuidas on võimalik nii suur töömaht? Kas see raskeks ei lähe?
— Peab arukalt plaane seadma ja ennast hoidma, üks hingamispäev nädalas on siiski hädavajalik.
Kui teha nii palju tööd, kui mina praegu teen, peab ka veidi trenni tegema, et oleks võhma. Käin jooksmas, sulgpalli mängimas. Mulle meeldib ujuda. Ostsin uue ratta, käin rattaga sõitmas. Ega ma ei tee midagi ülearu, vastavalt ajale. Tegelikult peaks rohkem trenni tegema, väike laiskus on kogu aeg sees.
Mulle meeldis väga suusatada, kuid olen sellest loobunud. Külm õhk on häälele ohtlik.
Võhma jaoks on vaja kogu aeg sporti teha. Peab ka hea välja nägema. Olen sellega vaeva näinud.
— Estonias tehakse nii ajastutruud kui ka modernset lavakujundust. Samuti kostüüme. Millist eelistate?
— Kõige suurem hirm on see, et lava on igav. Tähtis on, et laval ei tekiks konflikti kujunduse, kostüümide ja loo vahel – nad peavad moodustama terviku. Lavakujundus ja kostüüm peavad aitama karakterit välja mängida. Ma pean ise suutma kostüümi välja kanda. Et visuaalsed kujundid töötaks minu rolli kasuks ja minu roll teeniks terviku mõtet.
Ega neist asjadest saa peegli ees päriselt aru. Ma usaldan kunstnikku, lavastajat. Eks siis pärast sõbrannad kommenteerivad, kas kostüüm töötas. Lavastuse visuaalne pool on nüüdisaegses muusikateatris ülioluline. See mõjutab tüki tervikut ja kostüümid annavad mänguvõimalusi juurde või hoopis kitsendavad neid.
— On teil omad austajad? Fänniklubi?
— Võib öelda, et on fänniklubi. Olen õnnelik, et saan tööle tagasisidet. On selliseid, kes saadavad lilli. Portaalides ja blogides kirjutatakse lavastustest, osatäitmistest. Olen rõõmus, kui inimesed naudivad seda, mida ma teen.
— Kas elu avalikkuse ees on toonud ka ebameeldivusi?
— Ei ole.
— Milline on lauljale vajalik vaimutoit? Millised on teie huvid?
— Tuleb olla kursis teiste elu valdkondadega, kunstiga, erisuguse muusikaga. Armastan väga luulet. Loen ilukirjandust. Teatud määral jälgin kujutavat kunsti. Naudin filmikunsti. Ma ei jäta ühtegi olulist filmi vahele. Aga muidugi on kõige parem vaimutoit mulle siiski suhtlemine Jumalaga ja kirikus käimine.
— Millised on teie unistuste rollid?
— Selline tunne on, et tahaks teha veel palju ilusaid rolle, mul pole kinnisideid. Näiteks Richard Straussi ooperid on need, mida võiks laulda. On väga palju ilusat muusikat ja huvitavaid rolle. Loodan, et õiged minuni jõuavad.
Kes ta on?
Helen Lokuta
Metsosopran
Sündinud 12. aprillil 1975 Tartus
•• Lõpetanud 2002 Eesti muusikaakadeemia laulmise erialal, õppinud ka Karlsruhe muusikakõrgkoolis ja Karlsruhe ooperikõrgkoolis.
•• Praegu õpib Eesti muusikaakadeemia magistrantuuris juhendaja Jakko Ryhäse käe all.
•• Aastast 2001 rahvusooperi Estonia vabakutseline solist, aastast 2006 koosseisuline solist.
Lauldud rolle
•• Carmen, Bizet’ „Carmen”
•• Flora, Verdi „La traviata”
•• Polina, Tšaikovski „Padaemand”
•• Anna, Tubina „Barbara von Tisenhusen”
•• Vokaalsolist, Delibes’i ballett „Coppélia”
•• Nimiroll, Rossini „Tuhkatriinu”
•• Maddalema, Verdi „Rigoletto”
•• Meg, Verdi „Falstaff”
•• Volpino, Haydni „Apteeker”
•• Hääl, Rihmi „Jacob Lenz”
•• 3. daam, Mozarti „Võluflööt”
•• Constanza, Haydni „Üksik saar”
•• Lisetta, Haydni „Elu kuu peal”
•• Ingel ja õpetaja, Kõrvitsa „Mu luiged, mu mõtted” ja „Tuleaed”
Tampere „Lohengrin” Bayreuthi mõõdus
•• Osalemine „Lohengrini” lavastuses lubab Helen Lokutale maailmaklassi partnereid, kuna Tampere-talo ooperiprojektidesse kaasatakse maailmanimega esinejaid.
•• Wagneri tõlgendamisel mõjub kvalitatiivse mallina Bayreuthi festivalil tehtu, Tampere Wagneri lavastuses on see side tuntav. Nimirolli kutsutud Saksa tenor Endrik Wottrich on laulnud Bayreuthis korduvalt. Ta on esitanud seal „Nürnbergi meisterlauljates” Davidit, „Lendavas hollandlases” Erikut ja „Valküürides” Siegmundi.
•• Mitu hooaega on Bayreuthis „Lendava hollandlase” rolli laulnud Helen Lokuta õpetaja Jaakko Ryhänen, kes laulab nüüd Lohengrinis kuningas Henrikut. Soome bariton Jukka Rasilainen on Bayreuthis laulnud „Lendava hollandlase” nimirolli.
•• Elsa von Brabanti rolli laulev Kirsi Tiihonen on laulnud dramaatilise soprani rolle nii Soome rahvusooperis kui ka teistel suurtel Euroopa lavadel. Tal on hulk Wagneri rolle, mõned neist lauldud Saksamaal.
•• Lavastust juhatavad nimekad mehed. Dirigent Jan Latham-König on teinud tööd paljudes Euroopa suurtes ooperimajades ja filharmooniates, Taanist pärit lavastaja Kasper Bech Holten on Kopenhaageni kuningliku ooperi juht.
•• „Lohengrin” esietendub Tampere-talos 10. märtsil ja seda mängitakse 1756-kohalises saalis kuus korda.
