— Õnnitleda on vist vara? Tuleb ära oodata, kuni venelased su tausta uurivad ja sa viisa saad.

— Nii see on.

— Oleme seni olnud kolleegid, loodan, et ka edaspidi, kui sa lähed Eesti kultuuriatašeeks Moskvasse. Nüüd on meil kaks kunstiteadlast selles ametis – Tamara Luuk on ju Brüsselis. Kas veidi kõhe tunne ei ole, sest sinu hallata on ju mitte ainult Moskva, vaid terve suur Venemaa?

— Venemaa on muidugi ühe inimese jaoks hõlmamatult suur. Samal ajal kujunevad kindlasti välja prioriteetsed piirkonnad – usun, et siin on palju abi kolleegidest nii Moskva suursaatkonnas kui ka kultuuriministeeriumis. On ju paiku, mis on olulised seal elavate rahvuskaaslaste tõttu, eraldi teema on soome-ugri hõimurahvad, samuti linnad, kes on huvitatud koostööst Eestiga – heaks näiteks mullu toimunud kultuuripäevad Tomskis, mis tänavu saavad järje Tomski kultuuripäevadena Eestis.

Aga kolleegideks jääme loomulikult edasi!

— Oled öelnud, et kultuuriatašee peamine ülesanne on kahe kultuuri vahendamine. Kui palju vahendab neid kontakte saatkond, kui palju kultuuriinstitutsioonid, kui palju inimesed?

— Koostööst huvitatud inimesed ja organisatsioonid pöörduvad partnerite leidmiseks kindlasti sageli saatkondade või kultuuriesindajate poole, kelle ülesanne ongi aidata võimalikult kiirest sobiv partner leida.

Isiklikud kontaktid mängivad igas riigis tähtsat rolli, Venemaal kindlasti väga olulist.

— Kas saatkonnal on eelarverida kultuuri tarvis? Kas tasub pöörduda sinu poole jutuga, et mul on hea kontserdi- või näituseprojekt Venemaa jaoks, kas otsiksid mõne linna, kus seda korraldada, ja kas raha ka saab?

— Kultuurinõuniku raha tuleb kultuuriministeeriumist. Ega see väga suur summa ole, kuid pöörduda ikka tasub. Välisministeerium toetab kultuuriüritusi saatkondade kultuuribüroo kaudu

— Mulle tundub, et atašeele määratud kolm aastat (kui teda muidugi tagasi ei valita) on liiga lühike aeg. Pealegi näitab Venemaa kogemus, et paljud asjad lepitakse kokku kuluaarides ja isiklikult. On sul Venemaal tugipunkte?

— Kolm aastat ei ole tõepoolest pikk aeg, usun, et mõned algatused võivad selle ajaga alles hoo sisse saada.

Mõningaid tugipunkte on, kuid pidevalt Venemaal olles loodan neid leida tunduvalt rohkem.

— Kui palju oled Venemaal, mitte ainult Moskvas, käinud? Kuidas on sul lood keelega? Venelaste vanem põlvkond pole võõrkeeltes tugev.

— Venemaal olen viibinud korduvalt, viimati paar aastat tagasi pikemalt Peterburis ja selle ümbruses. Vene keelega saan hakkama, olen ju Nõukogude aja laps ning keelt hakkasin õppima teisest klassist.

Pärnus, minu kodulinnas oli võimalik valida ETV ja KTV (Kesktelevisioon) vahel – selle programm oli tollal tunduvalt mitmekesisem. Viimasel poolel aastal olen end täiendanud venelannast eraõpetaja käe all, kes kinkis mulle uueks aastaks oma Venemaal äsja ilmunud raamatu Nikolai Gumiljovi proosast.

— Oled ka oma eelkäija Andra Veidemanniga suhelnud, tead tema tööjärge? Olen kuulnud siit-sealt kultuuriinimeste arvamust, et kultuuriesindajatest pole kasu.

— Oleme suhelnud telefoni teel, loodan kindlasti enne ärasõitu ka isiklikult kokku saada. Soovitan vajadusel alati meie kultuuriesindajate poole pöörduda – kõik nad teevad fantastilist tööd ning on eesti kultuuri tutvustamiseks väga palju ära teinud.

Kultuuriesindajad on meil Suurbritannias (Reet Remmel), Saksamaal (Reet Weidebaum), Prantsusmaal (Kersti Kirs), Euroopa Liidu juures (Tamara Luuk), Soomes (Liisa Ojaveer).

— Niisiis – kõik naised. Sul endal on olnud muljet avaldav akadeemiline karjäär, mis sellest saab?

— Sõnad „muljet avaldav” on liialdus, olen lihtsalt kohusetundlikult oma koolid ära lõpetanud. Kunstiakadeemia magistrantuur on häbiväärselt veninud, kahjuks jääb see lähemal ajal vist nii.

— Millised ajastud ja kunstiajaloolised teemad sind enim köidavad?

— Väga köitev periood on art déco, sõdadevahelise ajastu kaduvikuhõnguline pillerkaar, mis kõikus äärmusest äärmusesse. Kunstiakadeemia lõputöö oli samuti vaid mälestustes, fotodel ja joonistel eksisteerivast Oru lossist, juhendajaks professor Mart Kalm. Viimastel aastatel on mind huvitama hakanud vene ikoon, eriti vanausulistega seotu.

— Kes on Moskvas Leonid Bažanov, Joseph Bakstein, Viktor Misiano ja Marat Gelman?

— Bažanov on kunstiteadlane, Bakstein on kunstiteadlane,

-kriitik ja kuraator, 2007. aastal kureeris Moskva biennaali.

Misiano on kunstiteadlane, olnud mitu korda Vene paviljoni peakuraator Venezia kunstibiennaalil, kureerinud 2007 aastal Kumus toimunud näitust „Mälu tagasitulek. Uus kunst Venemaalt”, sellega seoses pidas ta siin loengu, mida mul õnnestus kuulamas käia.

Gelman on tänapäeva kunstile spetsialiseerunud kunstiärimees ja galerist.

Kes ta on?

Helene Tedre

•• Sündinud 12. juunil 1972 Tallinnas

Haridus:

•• Alates 2004 kunstiakadeemia restaureerimisteaduskonna magistrant

•• 1996–2000 kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala, bakalaureus

•• 1990–1995 pedagoogikaülikool, viieaastase õppe infoteaduste magister

•• 1979–1990 Pärnu 1. keskkool

Täiendusõpe:

•• 2007 OÜ In Spe Koolitus (meeskonnatöö ja koostöövalmiduse loomine)

•• 2007 Inscape Koolitus OÜ (keskastmejuhtide arendusprogramm)

•• 2007 Arenduskeskus Avar (nõukogu liikme finantskoolitus)

•• 2005–2006 Tallinna restaureerimiskool (muinsuskaitse ja restaureerimise täienduskoolitus)

•• Juuli 2003 European Summer University Brasshouse Language Centre (English advanced level)

•• Juuli 2003 Birmingham City Council (culture and creativity)

•• 2001 Helvetia Balti Partnerite OÜ (projekti juhtimine)

•• 2001 EKE ARIKO (projekti kavandamine ja vedamine)

•• 2001 EKE ARIKO (läbirääkimised üle kultuuripiiride)

•• 2000 Shakespeare Language Centre (inglise ärikeel)

•• Märts 1995 Baltic Media Centre (TV Production Management)

•• 1979–1986 Pärnu laste muusikakool (lõpetanud klaveri eriala)

•• Arvuti-, projektijuhtimis-, Euroopa Liidu, info- ja meediatöö ning suhtlemisalased koolitused

Töö:

•• Alates 2006 kultuuriministeeriumi nõunik

•• 2000–2006 Tallinna kultuuriväärtuste ameti peaspetsialist

•• 1991–2003 ETV lepinguline töötaja

•• 1996–2000 Eesti Kunstigalerii AS-i direktor