Nagu 2008. aastal ilmunud noorteraamatus „Appi!” kujutab Nõu ka seekord pigem riskikäitumist harrastavate või muidu sotsiaalsete normidega pahuksis olevate noorte elu. Depressiivses maaolustikus toimuva romaani noorte tegelaste seas on heroiininarkomaan, tema diiler, aidsihaige mees, üksik-ema ja oma seksuaalses identiteedis kõhklev koolipoiss, keda vanem „härrasmees” püüab interneti kaudu rajalt maha võtta. Selliseid raamatuid pole me 76-aastastelt autoritelt siinkandis üldiselt harjunud ootama.

Tegelased teisest Eestist

Pakse värve kasutada Nõu ei karda, lastes orientatsiooni kaotanud Tomil hobustele mõeldes masturbeerida või uputades kauni naiivitari kohe romaani alguses jääauku. Ülearu lihtsaid vastuseid ei anta, inimlikud jooned säilitanud narkodiiler Rall mõjub teatud määral sümpaatselt. Oma tüdruku koos väikese lapsega hüljanud Ever paistab muidugi mölakas, aga eks leidub hullemaidki, mõtleb lugeja. Siiski on Nõu üsnagi range jumal, pahategijad saavad põhjendatult karistada ja head tulevad vintsutustest kuidagiviisi välja.

Et Nõu on püüdnud korraga kajastada mitut koledat probleemi, jääb osa liine kahjuks kuidagi poolikuks ja osa tegelasi, näiteks aidsi põdev Kaupo, figureerivad peamiselt selleks, et parajal hetkel mingi ülesanne täita või asjakohane repliik öelda. Eks lõpetatud lugusid leiabki vaid raamatutest, olen nõus.

Peategelaseks kerkiv ja vahepeal autori poolt äraunustatud Tomi kuuleb Kaupolt elutarkust, et armastusasjad lahenevad iseenesest ja ainuke reegel on: „Sa pead edasi minema.” Pole ka paha sõnum.

„Jääauku”

Helga Nõu

Atlex 2010