Helide elu võlvide vahel
Vaiksel Laupäeval käis Nigulistes vilgas muusikategevus. Keskpäevakontserdil esitas Rahvusmeeskoor Toomas Siitani juhatusel Tomás Luis de Victoria helitöid. õhtul astus altari ette "Schola gregoriana" Toivo Tulevi juhatusel, Olivier Messiaeni orelimeditatsioone esitas Ines Maidre.
Toomas Siitan oli RAM-i jaoks valinud kannatusnädala muusika varamust XVI sajandi suurmeistri Tomás Luis de Victoria motetid ja responsooriumid, seega vokaalpolüfoonia kuldajast. Responsoorsele, vastastikusele laulmisele omaselt (vana vokaalkunsti üks põhivahendeid muusika ilmestamiseks) vaheldus võimas meestevägi väiksema ansambliga.
Kohati saavutati märkimisväärselt ilusat kõla (näiteks kolmekordses pühakskiitmises "Püha Jumal, püha vägev, püha surematu"), mille kohta võiks öelda, et helidel algas võlvide vahel oma elu. Peab küll tunnistama, et väikesel koosseisul oli ülendavaid hetki rohkem kui suurel. Tundus, et noodipildi kõrgetest võtmetest seksti võrra allatõstmine - meeskoorile hädavajalik ja küllalt loomulik protseduur - seadis kõige ebameeldivamasse olukorda esimese tenori, mis sattus kuhugi tenori ja kontratenori vahelisse kõrgesse püsiregistrisse, tingides aeg-ajalt küsitava väärtusega segatud tämbri.
Suure koosseisu puhul jäi ka tunne, et see muusika nõuab mõjulepääsemiseks veel suuremat puhtuseastet, kuigi tulemus polnud halb. Kui teost ei kanna mõni sedalaadi hingematvalt ilus meloodia nagu näiteks Wagneri "Palverändurite laulus", mis iseenesest edasi läheb, peavad harmooniad ja nende kaudu ülemhelid ja muu selline veel puhtamalt särisema. Muidu jääb alati kummitama vene kirikukooride tämber, kus akordid on tuvastatavad, kuid kõla määritud.
RAM astus väärtuslikul teel väärtuslikke samme ja selle viljad on, miks mitte ka peiteaja järel, kahtlemata edaspidises tunda.
Gregoriaani laulu viljeldi Eestis juba Brezhnevi aegadel, keskajast rääkimata, ja põhiliselt ikka katoliku kiriku ümber. Erand ei ole ka "Schola gregoriana".
ühehäälne laul otsib oma täiust ühes hingamises, kõla homogeensuses, sulandumises. Selles on "Schola" jõudnud meie oludes seniolematule tasandile. Teisisõnu, latt on asetatud prantslaste kõrgusele. Meenutagem, et ansambli seekord puudunud liige Jaan-Eik Tulve juhatab Pariisi gregoriaani koori, millega ka Toivo Tulev on korduvalt koos laulnud.
Gregooriuse laul on liturgiline muusika, seda pole kontserdil lihtne kuulata. Ometi on kontsertesitusel ka üks oluline pluss: teenistusega paratamatult kaasnevat saginat-naginat on vähem ja vaikust rohkem. Parematel hetkedel hakkas puhta häälestumise märgina kaasa kostma ingellikuna mõjuv oktaavülemheli, mis tekib laulja sees ja saab võlvide poolt võimendatud. Toivo Tulevi kõrval laulsid selles meeldivas ansamblis veel Taaniel Kirikal, Eerik Jõks, Margo Kõlar, Jaan Leppik, Raimond Põllupüü ja Marius Peterson.
Ajatu mõtisklemise tunnet süvendasid Ines Maidre mängitud kuus osa Messiaeni "Püha Sakramendi raamatust" (1984). Need on mõtisklused mitte unelemiseks, vaid intensiivsed nägemused ja seisundid, mis lausa veavad kuulajat kaasa. Lihtne tõdemus, et vaimulik muusika võib olla nii diatooniline kui kromaatiline, nii ühehäälne laul - naturaalseim kõigist pillidest - kui kaheksahäälsete akordidega spektraalne värvikombineerimine, sai sel kontserdil uut kinnitust.
MART SIIMER
