Helilooja – klassik või legend

Sajandi suurkujud: eesti muusika on saanud oma näo just 20. sajandil

Klassikuks võib Eestis saada ka eluajal, kui teos on väga hea

Eesti muusika ongi 20. sajandi muusika, sest eestlaste jaoks mahub selle sajandi sisse peaaegu kõik, vaid osa sünde jääb eelmisesse. Isiksuste sünnid, kunstialade sünnid, Ïanride sünnid. Tõsi, 19. sajandisse jääb rahvuse sünnile ja kasvule üks olulisemaid muusikasündmusi – laulupidu.

Üks eesti muusika eripärasid – võrreldes pigem teiste maade kui teiste kunstiliikidega – on selles, et peaaegu kõik sünnib koos, ühes ajas. Tänaseks on see aeg muidugi pikk olnud, terve sajand. Aga selle aastasaja esikümnenditel elatakse kiirkorras läbi euroopa kunstmuusika valud ja vaevad, erinevad muusikavoolud või vähemalt nende mõjutused barokist-klassitsismist impressionismi ja ekspressionismini.

Ligi 200 heliloojat

Ikka heljub pikka aega valitseva rahvusromantika taustal mõnigi helind, mis lööb oma uudsusega, olgu siis lähtutud hetkel Euroopas toimuvast või süvarahvuslikkusest. Ja Euroopasse jõutakse kiiresti, algul küll põhiliselt läbi Peterburi konservatooriumi, mis andis toona vist küll parema hariduse kui Saksamaa kõrgkoolid. Ja rahvusromantika – ega me tänaseski eesti muusikapildis sellest vabad ole. Kindlasti oli see (taas)valitsemas keerulistel 1940.–1950. aastatel, tol “sotsialistliku sisu ja rahvusliku vormi” nõude perioodil.

Ehk teiste sõnadega, eesti muusikamaastik on olnud alati ülimalt kirju, vaatamata sellele, et loojaid eriti palju polegi, ei saagi olla Eesti rahvaarvu arvestades. Suurema või vähema jälje on meie muusikasse jätnud ligi 200 heliloojat. Vähe või palju? Igatahes mahub sajandi suurkujude kandidaatide hulka neist ligi viiendik. Rida võiks kohe jätkata sealt puuduvatega: Evald Aav, Juhan Aavik, Eduard Oja ja teised.

See omakorda vallandab küsimuse: kes on helilooja? Täpsem oleks isegi: kes on kes? Ja seda päris argistel põhjustel. Näiteks näitleja saab palka näitlemise eest, kuid helilooja töökohta pole vähemalt Eestis reeglina olemas (vaid kaks viimast aastat on ERSO juures olnud nn resideeriv helilooja).

Niisiis on heliloojad olnud sunnitud alati loomingu kõrval mingi muu alaga tegelema ning tihti on nad seal edukamadki olnud kui heliloomingus. Või vähemalt võrdselt edukad.

Kes on Gustav Ernesaks ja Juhan Simm – heliloojad või koorijuhid? Või Leo Normet, kes muusikast kirjutajana ehk populaarsem kui muusika loojana. Või pianist ja helilooja Artur Lemba?

On ka vastupidiseid näiteid – vähemalt teoreetiliselt on iga muusikaharidusega inimene võimeline oma mõtteid noodipaberile panema. Nii on kirjutanud muusikat kontrabassivirtuoos Ludvig Juht, pianist-dirigent Olav Roots, koorijuhid Richard Ritsing ja Jüri Variste, dirigent Raimund Kull, organist Hugo Lepnurm. Aga muidugi tunneme suurt osa heliloojatest ikkagi heliloojatena, ja mõne puhul võib päris üllatus olla, et ta on tegelnud ka muu muusikaalaga.

Kui palju teame kõrgklassi kuuluvast sümfooniaorkestri dirigendist Eduard Tubinast?

Heliloojast jääb järele partituur, mida võib avastada ka aastaid pärast looja lahkumist, tema teisest alast, juhul kui see on seotud interpreteerimisega, parimal juhul helisalvestus. Mida ajas tagasi, seda vähem neid salvestusi on. Niisiis jääb ennekõike legend.

Kumb on suurem: klassik või legend? Viimane sõna kõlab peaaegu et kaunimalt, ainult et meie kiires ajas kipuvad legendid kiiresti ununema. Millegipärast on nii, et mida rohkem infot, seda vähem mälu. See puudutab tugevasti eelkõige neid muusikuid, kes vaid interpretatsiooniga tegelnud. Kuidas küll saaks võrrelda tänases kontsertsaalis esinejaid nendega, kes seal esinesid sajandi esimesel poolel?

Aga heliloojast jääb partituur. Muidugi lebab eesti muusikast suur osa käsikirjades, oodates oma (taas)avastamist. Viimase aja “suurleiud” Rudolf Tobiase “Joonase lähetamine” ja Artur Kapi “Hiiob” on vaid üks osa taastatust. Sest lisaks interpreetidele vajab klassik nähtavasti tingimata ka eestvõitlejat. Klassikuks ei saada muusikas üksi.

Kvaliteet teeb klassikuks

Kas klassikuks saamiseks peab looja olema tingimata lahkunud? Eesti muusika tõestab küll vastupidist: klassikuks võib saada ka eluajal. Kuid selleks on vaja siiski teatavat ajalist distantsi, et üks või teine teos saaks kõlada ühes või teises esituses korduvalt ja paljudele põlvkondadele.

Kuigi eesti muusikat mängitakse palju väljaspool kodu, kõlab ta ikka kõige sagedamini siin. Ja on siiski meie oma, meie hinge väljendaja. Kõlamissageduses mängivad olulist rolli interpreedid ja miks mitte nii-öelda muusikapoliitika, aga ka mood. Sest, pole parata, teatud heliloojad on mõnel perioodil enam või vähem ka moes. Selle kõige lihtlabasem tõestus on isamaalaulude tulv laulva revolutsiooni ajal.

Selle kõige taga on ka üsna palju õnnelikke juhuseid. Vääramatu on aga see, et klassikuks teeb helilooja ennekõike tema teose kvaliteet. Ja väga head muusikat on Eestimaal kirjutatud palju!