Helilooja Mingo Rajandi: miks me arvame, et jumalal pole huumorisoont?
Kiriku seintel mängivad inimkujulised varjud. Kunstnik ja valguskujundaja Kristjan Suits vaatab, et kõik toimiks, nagu peab. Varjudelt läheb pilk inimestele, kes neid loovad: Mingo Rajandi, Ahto Abner, Paul Curley ja Seán Mac Erlaine. Kell on kümme õhtul, unejuttude aegki on möödas, ent Niguliste kirikus toimuvad Mingo Rajandi uudisteose viimased proovid.
„Creating Gods” ei ole heliteos. Õieti, see ei ole ainult heliteos. Siin on teksti, muusikat, valgust ja liikumist. Rajandi, kelle tööd lähtuvad sageli mõne poeedi kirjutistest, on aluseks võtnud ühe oma lemmiku, Fernando Pessoa teksti. Täpsemalt, teksti Alberto Caeiro pseudonüümi all kirjutatud kogust „Karjade hoidja”. Laval loeb seda inglise keeles iiri näitleja Paul Curley, ent publik saab teksti tänu Kätlin Kaldmaalt Pärdi päevadeks tellitud tõlkele kavalehelt paralleelselt ka eesti keeles lugeda.
„Kaks oli tal isa –
vanamees Joosep, puuseppmeister,
kes ei olnud ta isa,
ja see teine, see oli see rumal tuvi,
ainuke kole tuvi kogu ilmas,
kes ei olnud ei sellest ilmast ega olnud ta tuvi.”
See on pisike lõik Pessoa tekstist, mida Rajandi on aastate jooksul üle lugenud kordi ja kordi. Caeiro omakorda on üks mitmekümnest tegelasest, kelle nime all Pessoa kirjutas. Kõigil olid oma elulood, sünni- ja surmadaatumid, väljajoonistatud karakterid. „Alberto Caeirot kirjeldab Pessoa kui lihtsat siniste silmadega maapoissi, kes pole eriti koolis käinud. Ta vaatab maailma nii, nagu see on, ja ütleb, et mingit müsteeriumi ei ole. Peame lihtsalt oskama vaadata,” kirjeldab Rajandi loo minajutustajat.
Niguliste oli Kaljuste idee
Teose selgrooks on küll üks konkreetne tekst, aga ettevalmistusperiood on Rajandile tähendanud süvenemist mitmesse religiooni- ja antropoloogiaraamatusse. „Kui inimesed ei pidanud enam hommikust õhtuni ellujäämise nimel võitlema, siis hakkasid nad jumalaid looma. Inimkonna ajaloo jooksul on jumala kontseptsioon toonud kaasa palju head. Kõrgeid ideaale ja kunsti… Aga ka kohutavat lollust ja laastamistööd. Neid küsimusi me läbi ühe loo vaatlemegi,” selgitab Rajandi. „Kui inimesed räägivad, mida jumal teeb või tahab, siis nad ütlevad ju tegelikult ikkagi seda, mida nad ise teevad ja tahavad. Jumala küsimust saab vaadelda mitut pidi. Kes kelle lõi, kas jumal inimese või vastupidi?”
Unenägu taevast põgenenud Jeesusest saab lavaversioonis oluliselt rohkem võimalikke tähenduskihte ja kõrvalliine. Religiooni üle heidab Pessoa kohati üsna julget nalja. Mingo Rajandi ei näe selles probleemi: „Aga miks me arvame, et kui jumal on olemas, pole tal huumorisoont?”
„Ja pärast, väsinud Jumalast halvasti rääkimast,
jääb laps Jeesus mu sülle magama
ja ma kannan ta tuppa.”
(tõlkinud Kätlin Kaldmaa)
