Hellemani kõrts sobib kalorikummardajale
Kes vähegi soovib Müürivahe tänava villamüüjatega tubases olukorras kohtuda, võib lõunatunnil sisse astuda uuenduskuurist toibuvasse Hellemani kõrtsi. Mida külmemaks ilm läheb ja mida vähem tungleb villakraami ümber turiste, seda kindlamini müüjad oma seljatagusesse kõrtsi jalga puhkama ja kohvitama varjuvad. Muidugi, kõigepealt tuleb linnamüüri seest uks üles leida ja siis uksetagusest kitsikusest mitte ära kohkuda. Teise ukse järel läheb kohe avaramaks.
Hellemani kõrts on ainulaadse koha peal ja vana linnamüür jookseb temast keskelt läbi, jäme nagu talutüdruku pats. Kahjuks ei ole kõrtsi sisustajad seda elementi üles võimendanud ning selle ümber kogu kõrtsi meeleolu rajanud. Vastupidi, põline paemüür on paksu valge värvikorra alla pandud, et see muu eklektilise sisseseade ja dekoratsioonide kõrval liialt silmatorkavalt ilus ei oleks. Sisustuses on segamini tööstuslik metallist keerdtrepp, hööveldamata laudadest laekaunistused, kunstfotod linnamüürist vaheldumisi kitšimaiguliste maastikumaalidega. Ühte nurka rajatakse internetipunkti ja kõrvaltuppa karaoke-saali. Kompott missugune.
Silmad hoia taldrikul
Hellemani kõrtsmikud ongi ilmselt lähtunud aastasadu näljahäda tundnud eestlaste ürgsest tõdemusest – pole tähtis, millises keskkonnas sa sööd, peaasi, et toitu jätkuks. Kes liiga palju ringi ei vahi ja kohe söögile keskendub, see petta ei saa. Telli, mida tahad, portsjonid on ikka suured. Kolmekäigulise lõunasöögi ettevõtmine teeb lõpuks päris oimetuks.
Et Hellemani kõrts end ise pubiks klassifitseerib, on alustamiseks, nagu pubis ikka, kolm varianti: salatid (külmad suupisted), õllekõrvased (ikka need küüslauguleivad ja kanakoivad jmt) või supid.
Feta salatit (45 krooni) on terve liuatäis ja tema eripäraks see, et lisaks õlile on sellele tilgutatud ka terake hapukoort. Nagu hiljem selgub, tugevdatakse piimasaadustega lahkesti pea kõiki toite ja kes piimavalku ega -rasva ei pelga, võib selle üle vaid mõnust nurru lüüa. Salatite-suupistete hinnakoridor on 40–60 krooni.
Aedvilja-peekonisupp (35 krooni) aga rabab kogukusega. Mitte mingi nirune kruusike, nagu mitmel pool moeks, vaid tõsine talutare kausitäis, nii pool liitrit ikka. Kusjuures ka peekonitükke ujub supis tihedalt nagu laevu reisisadamas. Lusikas supis päris püsti ei seisa, aga päris pikali ka ei vaju.
Pearoad on lihtsad: loom, siga, kala või lind. Ja kartul viiel erineval moel. Kui valid Eesti karbonaadi (65 krooni), saad mahlasele lihakäntsakale koorekastmes veel lisaks kannukese paljast hapukoort. Kui valid Tallinna snitsli (68 krooni), juhtub seesama. Praade saab ka kallimaid, ka 100-krooniseid, aga päevaprae, nagu tavaline, 35 krooni eest ja päeva supi 20 krooniga. See peaks ka kohalikule kontoristile, mitte ainult rahakale välismaalasele igati taskukohane olema.
Väiksem sööja magustoiduni ei jõuagi. Kes jõuab, sellel on valida mitmesuguste garneeringutega jäätiste (50 krooni) ning Hellemani pannkookide (45 krooni) vahel. Viimased on rohkesti niisutatud koduse vaarikamoosi ja kondenspiimaga, seega korralikud kaloripommid.
Kõiges muus kehastab Hellemani kõrts tüüpilist eestlase ettekujutust toitlustusärist: teenida tuleb vedeliku, mitte toidu pealt (õlled 30 krooni, alkoholita joogid 20 krooni kas 0,25- või 0,33-liitrine klaas). Lastele on eraldi menüü, mis sisaldab kehvemat toitu (miskipärast vohab toitlustuses ettekujutus, et lastepraad peab eranditult koosnema viineritest või kalapulkadest). Ja menüü vahepealkirjad peavad olema “vaimukad”. Nii leiame Hellemanistki rubriigid “Võtame õlut”, “Mekime veel” ja “Lapsed tulevad”. Vähemasti on iga toidu nimi lihtne, mitte mingi “joobnud kalmaari unistus”. Menüü vajaks kindlasti ka korralikku tõlki ja korrektorit. Aga ega seda paberit ei sööda. Kes süüa tahab, saab Hellemanis kõhu silmini toitu täis.
