Kümnend oli ta tulekuks valmis. Andy Warhol oli suremas ning börsimull paisumas. Raha pöörles meeletus kriisieelses karussellis ning kunsti osteti nagu saia ja aktsiaid. Kõik võitsid. Kalev Mark Kostabi äri õitses, ettevõtja ise säras nagu päike suvises taevasinas ... kuni lavale astus Jeff Koons. Selgus, et Warholi mantel sobib uustulnukale paremini. Elukutselise müügimehena tajus too tarbijate psühholoogiat nagu saaki varitsev haug. Masside prints oli sündinud.

On öeldud, et ta pakub publikule sädelevat kokteili isiklikust elust, massikultuurist ja näpuotsatäiest kunstist. Ilmselt on see tõsi. Koons noppis kokku neis mõisteis sisalduva õhu ja ülespuhutuse ning pööras selle publiku edvistavaks peegelpildiks. Selles heiastus tilgake kujutavat kunsti, hea hulk suhtekorralduslikku taiet ja tohutu kogus raha. Viimane hakkas aga märkimisväärse kiirusega libisema publiku taskust kunstniku kaukasse. Sest külluseühiskonna hellitatud elanik soovivatki alateadlikult petetud saada, justkui soovist ennetada silmipimestava tulevärgi taga aimuvat pimedust.

Üheskoos Cicciolinaga

Tennisepaleesse jõudnud seeriatest – pop- ja massikultuur levib ju seriaalidena! – kõditab tublit pürjelit enim 1989.–1991. aasta “Made in Heaven“. Siin poseerib Koons in flagranti blondi itaalia pornostaari Cicciolinaga; ja seda asendites, milles nende hilisema abielu tormine meri pikalt ei suutnud püsida. Ka on Soome jõudnud näited Koonsi kunagisest reklaamikampaaniast maailma juhtivates kunstiajakirjades – kirka naeratusega edugeeniusena purjetas ta plakateil kerges hommikumantlis bikiininäitsikute seltsis vältimatu õnne, jõukuse ja kuulsuse poole. Kohal on ka 1988. aasta Michael Jacksoni elusuurune kullatud kuju ahvikesega ja rida lihvitud terasesse valatud jänkukesi ja büstikesi.

Neis esemetes kohtub imal suveniiritööstus hingetu masstootega, Disneylandi banaalne kitš räige pornoga ja ronib kuldraamis vitriini ... endale kunstis surematust nõutama. Meie kõigi ühisel õnnistusel.