Hendrik Lindepuu: tõlkija kui Indiana Jones

Esmaspäeval 50-aastaseks saanud poola kirjanduse tõlkija Hendrik Lindepuu esitles Poola saatkonnas Zbigniew Herberti ja Wisława Szymborska luuletõlkeid.

 •• Kuidas sattusite poola keele ja kultuuri juurde?

Üks minu esimesi kokkupuuteid poola kultuuriga oli Andrzej Wajda film „Tuhk”, mida 1970-ndate algul näidati ETV-s hilja õhtul manitsusega, et film on alla 16-aastastele keelatud. Mina olin siis ehk 14. Tõsisem huvi tekkis 1980-ndate algul, kui olin noor teatrikriitik. Poola teatri uuenduslikkus ja filmikunstist eel­kõi­ge Wajda teosed andsid tõuke, et ostsin 1984. aastal Tallinna antikvariaadist poola keele õpiku ja hakkasin omal käel õppima. 1988. aastal lavastati Rakvere teatris minu esimene tõlge.

•• Kirjastate ise oma raamatuid. Kas see mõjutab ka autorite valikut?

Muidugi annab see suurema vabaduse valida autoreid, aga õn­neks olen ma üldse pidanud väga vähe tõlkima teoseid, mida ei tahaks. Ise kirjastades saan keskenduda teostele, mida teised kirjastused vaevalt välja andma kipuksid. Näiteks olen välja andnud kuus raamatutäit poola näidendeid ja kindlasti tuleb neid veel. Viimasel ajal olen tegelenud poola luulega, ilmunud on Tadeusz Różewiczi hilisluule valik „Alati fragment”, Zbigniew Herberti „Valitud luuletused” ja Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Wisława Szymborska „Oma aja lapsed”. Käsil on Tadeusz Rózewiczi luuletused.

•• Kui suur on Eestis huvi poola kirjanduse vastu? Keda ise esile tõstaksite?

Kindlasti on see huvi väiksem, kui poola kirjandus on väärt. Esiletõstmist on palju, kas või näitekirjanikud Stanisław Ignacy Witkiewicz, Witold Gombrowicz, Sławomir Mrožek, Tadeusz Rózewicz, Bogusław Schaeffer. Zbigniew Herbertit peavad paljud 20. sajandi teise poole maailma kõige olulisemaks luuletajaks. Kas see nii on, saab nüüd ka eesti lugeja otsustada.

•• Mil moel on eesti ja poola kirjandus võrreldavad?

Kas võrdlemisel on mõtet, seda ei oskagi öelda. Mina pigem väldin võrdlemist. Pealegi, poola kirjandus on suurrahva kirjandus, väga mitmepalgeline, selles on palju huvitavaid autoreid. Selles mõt­tes jääb poola kirjanduse tõlkija elu lõpuni poisikeseks nagu Indiana Jones, sest avastada on nii palju aardeid ja ees ootab nii palju uskumatuid seiklusi.

•• Olete ka treener. Kumb on praegu tähtsam – kirjandus või sport?

Loomulikult võtab kirjandus enamiku minu ajast ja tähtsam on see ka sissetuleku pärast, mul on ikkagi neli koolis käivat last. Eelkõige on praegune kirjanduse ja spordi kombinatsioon minu jaoks oluline selles mõttes, et trennis saan kirjandusest puhata ja noorte kõrvalt õnnestub ka ennast vormis hoida. Treeneri­ametit sellepärast kuidagi kergemalt ei võta, järgmiseks aastaks on mu teivashüppajatel kõrged eesmärgid ja annan endast kõik, et need ka saavutataks.

Kirjanik ja tõlkija

Hendrik Lindepuu

•• Snd 11. novembril 1958

•• Luulet: „Ei haise ega lõhna” (2002); „Haisevad ja lõhnavad; Memmed ja taadid; Slavoween: kolm teatriteksti” (2002)

•• Tõlkeid: Leszek Kołakowski „Miniloengud maksiprobleemidest” (2007), Tadeusz Rózewicz „Valge abielu ja teisi näidendeid” (2006), Czesław Miłosz „Vangistatud mõistus” (1999) jpt