Hendrik Toompere juunior: lõhkuda ja jalaga panna ei ole minu asi

 (6)
Hendrik Toompere jr rõhutab, et tema amet ei tähenda suurt juhti, kes ainuisikuliselt otsustab. Ta kavatseb asju loomenõukoguga põhjalikult arutada. „Eelkõige olen ma valitud siia etteotsa, et kogu ülejäänud kampa teenindada."
Hendrik Toompere jr rõhutab, et tema amet ei tähenda suurt juhti, kes ainuisikuliselt otsustab. Ta kavatseb asju loomenõukoguga põhjalikult arutada. „Eelkõige olen ma valitud siia etteotsa, et kogu ülejäänud kampa teenindada, ja ma pean leidma sobivaid ja häid lahendusi,” tõdeb Toompere.Foto: Rauno Volmar

Draamateatri uueks kunstiliseks juhiks valitud Hendrik Toompere jr räägib tulevastest plaanidest ja minevikumälestustest, mis kõik on seotud koduteatriga.

Kohtume Draamateatris noorema Hendrik Toompere garderoobis, mida ta jagab oma isa ja Raimo Passiga. Kahtlustan, et neil päevil jõuavad siia paljude meediaväljaannete esindajad. Draamateater on Eesti teatrite hulgas külastuste arvult Estonia ja Vanemuise järel kolmandal, draamatrupi suuruselt (38 näitlejat) esikohal. „Sisuliselt rahvusdraamateater,” ütleb Toompere ise. Draamateater ei ole nišš, vaid tal lasub vastutusrikas ülesanne: see on teater, mis peab pakkuma midagi kõigile.

Enne vestlust tungib korraks esile argipäev. Kuivõrd kaasas on ka EPL-i fotograaf, uurib Hendrik Toompere jr enne pildistamist murelikult oma T-särki ja nendib, et mõned plekid jäävad alati kahe silma vahele. „Kussutamisest,” viitab ta isarollile, mis on muudest ametitest olenemata esikohal. Kunstilise juhi kohale kandideerimise arutasid nad sestap ka kodus põhjalikult läbi. „Maria ütles, et küll me saame hakkama,” kinnitab Toompere.

Perekondlikud arutelud olid õigupoolest laiemadki. Maha istuti ka vanema Hendrik Toomperega, kes pojaga kõrvuti samuti kunstilise juhi kohale kandideeris. Probleeme konkurents noorema Toompere sõnul ei tekitanud. „Rääkisin isaga. Teadsime, et mõlemad kandideerime. Olime erinevad kandidaadid, kes pakkusid Draamateatrile erinevaid variante, ja minu meelest ta aktsepteerib seda. Ta on vanem olija ja tunneb teatrit kindlasti paremini kui mina, minul on jällegi ehk see pilk, mille läbi mõelda noorema publiku peale,” arvab ta.

Draamateater, mille tulevikuvisiooni teostamisega ta on peagi päevast päeva seotud, on talle väiksemast staažist hoolimata üksikasjadeni tuttav. Töötanud on ta siin küll alles või juba – oleneb vaatenurgast – kaheksa aastat, ent teatrielu jälgis ta akside vahelt juba põngerjana. „Isa võttis ikka mõnikord teatrisse kaasa. Ju ei olnud kuhugi mujale panna,” ütleb ta. Proovid ise polnudki toona kuigi huvitavad jälgida, vanade tarkade onude jutt polnud lapsele just suur tõmbenumber. See-eest olid seda VHS-kassetid lääne muusikavideotega. Eriline lemmik oli (nagu, tuleb tunnistada, tol ajal ka siin kirjutaja jaoks) „Lambada”. Vaadata sai neid neljanda korruse nurgatoas, toonases Evald Hermaküla kabinetis. „Kummaline koht, ümmargune tuba, kus polnud ühtki akent,” meenutab Toompere.

Noorema publiku teatrisse saamine on üks teatri prioriteet ja mul on võimalik iseenda kaudu mõtestada, kuidas seda teha.

Uue nurga alt sai ta maja näha siis, kui pärast lavakunstikooli siia tööle tuli. Viisteist näitlejarolli ja kolm lavastatud teatritükki hiljem on ta valmis uuteks ülesanneteks. Kunstilise juhi kohale kandideerijad pidid esitama lühivisiooni Draamateatri tulevikust. Palun Toomperel rääkida, mida tema ettenähtud kahele küljele kirja pani. Toompere otsib seepeale välja sülearvuti ja avab dokumendi. „Meil on teatrina kohustus mõtestada nii meie kultuuri kui ka olemust üldisemas mõttes, rääkida asjadest, mis puudutavad, ja teha seda arusaadavas keeles ning kui vaja, olla ka teenäitaja,” loeb ta ekraanilt. „Põhimõtteliselt ütlesin ära oma eesmärgi, et eestikeelsel teatril läheks üha paremini, ja püüan teha kõik endast oleneva, et see oleks nii ka edaspidi.”

Kunstilise juhi ülesannete seas on repertuaari valik ja korrashoid, trupi haldamine. Nii lavastused kui ka näitlejad peavad püsima vormis. Muu hulgas tähendab see, et etendused võiksid mängukavas olla pigem plokkidena, mitte üksikute kõrbes uitajatena, mille puhul näitlejad peavad tegelema meenutamise, mitte mängimisega. Draamateater on näitlejateater. Ka publik tuleb peamiselt vaatama armastatud nimesid. „Meil on võimas trupp täis suuri tegijaid,” rõhutab Toompere. Ometi on Draamateatril ka selline maine, et näitleja võib seal kaotsi minna. „Aga see ongi üks kunstilise juhi ülesandeid: hoolitseda, et näitlejatel oleks piisavalt väljakutsuvat tööd. Mul ei ole midagi selle vastu, kui näitlejad teevad kaasa ka väljaspool – filmides, seriaalides, teistes teatrites. Värsket õhku peab saama. Lihtsalt Draamateatri asjad peaksid olema prioriteet.”

Mitte lõhkuda, vaid värskendada

Loe veel

Kui enne kohtumist teatrist maad kuulan, öeldakse mulle, et Toompere valiti üksmeelselt. Uurin temalt endalt, mis olid ta plussid. „Noorus,” on Toompere üsna kindel. „Noorema publiku teatrisse saamine on üks teatri prioriteet ja mul on võimalik iseenda kaudu mõtestada, kuidas seda teha. Meie publik on laiapõhjaline. Ideaalis võiksid siin käia minu sõbrad, minu lapsed ja ka minu vanaema. See on suur väärtus. Kavatsen vaeva näha selle nimel, et saada teatrisse just rohkem oma põlvkonnakaaslasi. Kui nad praegu teed üles ei leia, siis ei leia nad seda ka kümne või kahekümne aasta pärast,” kahtlustab ta.

Hendrik Toompere jr Foto: Rauno Volmar

See ei tähenda laamendamist. „Lõhkuda ja jalaga panna ei ole minu asi. Draamateatri süsteem toimib, vaja on vaid värskenduskuuri,” ütleb ta. Uurin, kas tüüpiline ajast aega korduv põlvkondlik mässumeelsus on temast siis täiesti mööda läinud. Peatne kunstiline juht hakkab seepeale naerma. „Üks kolleeg ütles kunagi, et ei ole ülbemat inimest ja eneseteadlikumat teatraali kui lavakatudeng. Sealt edasi algab pihta reaalne töö. Selle käigus minapilt pehmeneb ja tasandub, inimene saab aru, et mingid asjad on nii, nagu nad on, põhjusega.” See ei tähenda, et ei peaks uut otsima. Toompere arvates on ideaalne tasakaal siis, kui pool repertuaari on n-ö kindla peale minek, ent ülejäänu peaks jääma kunstilisteks otsinguteks, uue proovimiseks. „Ma ise pendeldan ju oma töödes samamoodi. Vahepeal tahan teha midagi väga klassikalist, siis satun jällegi Moppeli või Ulfsakiga midagi tegema,” viitab Toompere kursuseõde Kertu Moppelile ja Juhan Ulfsakile.

Toompere arvates on ideaalne tasakaal siis, kui pool repertuaari on n-ö kindla peale minek, ent ülejäänu peaks jääma kunstilisteks otsinguteks, uue proovimiseks.

Jah, Draamateater pingutab, et pakkuda midagi kõigile. Kuid siiski: mis peaks noorema Hendrik Toompere arvates olema praegusel ajal teatri esmane funktsioon? Räägitakse ju ärevast ajast või vähemasti ärevatest meeleoludest, mida võimendavad nii meedia kui ka sotsiaalmeedia. Kas teater peaks võtma eesmärgiks ühiskonda peegeldada? Või pakkuda just poeetilisemat lähenemist, mis aitaks inimesed korrakski neurooside rattast välja? Küsimuse taustal meenutan, et Toompere ise on saanud lavastajapreemiagi väga sotsiaalselt tundliku teksti, Marius Ivaškevičiuse „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika” lavale toomise eest.

Ta võtab siiski neutraalse hoiaku: on ikkagi vaja nii seda kui ka teist. „Aga muidugi, kogu see skrollimise kultuur, mille käigus tead kõigest kohe, aga peamiselt pealkirjade või lihtsustatud uudiste kaudu, tekitab ilmselt küll vastureaktsiooni. Et perse küll – kuule, seda sõna ajakirjanduses ei trükita ju, eks? – tahaks midagi igavikulisemat ja midagi inimhingest. Lavastusi, kus öeldakse, et olgu aeg milline tahes, inimene on ikka samasugune!”

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare