Hendrik Toompere: oma verd puhtaks ei pese

 (3)
Hendrik Toompere: oma verd puhtaks ei pese
Rene Suurkaev

Hendrik Toompere juunior astub nädala pärast lavale draamas „Kes kardab Virginia Woolfi?”. Kui näidend balansseerib reaalsuse ja mängu vahel, siis Toompere jagab end teatri ja lavakunstikooli vahel.

— Te olete viimasel ajal ilmselt kõige rohkem keskendunud lavakoolis kursuse juhendamisele (esimene Hendrik Toompere juhendatud kursus lõpetab järgmisel kevadel – T. L.). Mis muljed sellest on jäänud ja kas need kattuvad teie eelneva ettekujutusega sellest tööst?

— Olen ka enne päris oma kursust koolis õppejõud olnud, aga oma kursuse vedamisel ja neile õpetuse andmisel on hoopis teistsugune vastutus ja spetsiifika. Lihtsalt õppejõuna ei näe võib-olla päris suurt pilti, mis ühest kursusest lõpuks teatris saama hakkab, selle peale võib-olla ei mõtlegi.

Aga kui olla oma kursusega, oma lastega, siis peab paratamatult hakkama suurema pildi peale mõtlema – mis neid pikemas perspektiivis ees ootab. Teater ei ole ju kunagi kiirjooks, see on vägagi pikamaajooks – pigem just vastupidavusala. Hetkelised sähvatused… need ei ole kursusejuhendaja jaoks olulised.

Oskasin kuidagi ka prognoosida või vähemasti ette näha, mida see endaga kaasa toob – et peab mõtlema mitte ainult koolitööle ja professiooni omandamisele, vaid ka, missuguseks nad inimestena kujunevad ja missugune on isiksuseline kvaliteet, mida kool anda võib.

Mul on meeles, kui me [Adolf] Šapiro käest küsisime, et kui tema võtaks ainult lavastajate kursuse, siis milline tema õpetus välja näeks. Ta rääkis, et esimesed aastad ei õpetaks ta üleüldse midagi, vaid sõidaks koos õpilastega mööda maailma ringi. Eks see olekski õige, aga paraku selliseid võimalusi ei ole ja selline ideaalsus jääb ära.

Kursuse juhendajal on muu hulgas kohustus anda neile maailmavaatelist ja filosoofilist tunnetust. See peab olema nagu kahe teraga mõõk: ühest küljest pakkuma neile oma nägemust ja teisest küljest laskma omaette areneda. See ongi olnud selle töö juures kõige põnevam.

Varem mul sellist sentimentaalset tunnet ei olnud, aga nüüd viimasel aastal hakkasin mõtlema, et jube kahju, et see aeg saabki läbi. Kõik kolm aastat on läinud nagu siuhti ja eks neljas lähe täpselt samamoodi. Juba ongi kõik… Ja kui hakata mõtlema: mida ma siis olen jõudnud õpetada? Eks see paistab.

Kõik on ka mingis mõttes ehku peale. On teatud osa pedagoogikat, mis on absoluutne – professionaalsete käsitööoskuste õpetamine. Aga kuidas igaüks seda isiklikult rakendab, ellu viib, mismoodi see välja tuleb, kas hakkab andma loominguliselt häid tulemusi, mitte lihtsalt professionaalse taseme tulemusi – seda ei tea kunagi.

— Kas te ise ka kursust juhendades midagi õppinud olete?

— See on ju vana asi, et õpitakse algtõdede juurde tagasi tulemist. Täitsa normaalne asi:  hakkan midagi rääkima, aga jään mõtlema, kuidas ma ise sama asjaga suhestun, kuidas käitun ja olen. Ja siis saan aru, et pean tegema mitmekordse ümbersõnastuse: pean selle ümber sõnastama enda jaoks ja nende jaoks – enda jaoks oma kogemuste kaudu ja nende jaoks nende kogemuste kaudu. Kui vaateid on mitmelt poolt, siis läbi mitmekordse ümberrääkimise avaldub kuskil keskpaigas tõde. Seda see õpetabki.

Ja muidugi, mis on kindel: see õpetab kannatlikkust. Lihtsalt kannatlikkust, kannatlikkust ja kannatlikkust. Seda olen nüüd vist üha rohkem õppinud. Õpetaja puhul on kärsitus välistatud. Ja kui sa ka kohe tulemuse saad, siis on see väga illusoorne hetk ja kaob kohe ära.

— Kui tulemustest rääkida, siis kas on juba näha, kes on  kursuse tulevased staarid, suured näitlejad, suured mõtlejad, suured kunstnikud?

— Ma ei ole õige inimene, kelle käest seda küsida. Ma ei oska neid enam väljastpoolt hinnata. Näen neid juba väga palju seestpoolt. See jääb teiste inimeste teha – teatrijuhid, lavastajad, kriitikud, küll nemad hindavad.

Loomulikult näen, et sellel inimesel võib olla selline teekond, või et keegi on mingit kindlat tüüpi. Ma usun ja loodan, aga… Kui räägiksin iseendast, siis võiksin võib-olla midagi öelda, aga eriti nende puhul ei tahaks ma hakata sõnuma…

— Kas te olete neid õpetades mõelnud ka enda lavakooli ajale? Kuidas see võrdlus tundub?

Loe veel

— Kogu aeg, see käib kogu aeg paralleelselt. Analüüsin kogu aeg, kuidas mina omal ajal analoogses situatsioonis asju mõistsin. Sest minule võivad asjad selged olla ja ma justkui räägin enda arust arusaadavas keeles ning üritan teha asju nii lihtsaks kui võimalik, aga siis tuleb välja, et nad ei saa sellest tegelikult aru. Proovin ennast mäletada: mis olid minu probleemid, mis tekitas segadust, millised olid minu soovid ja tahtmised. Olen kogu aeg paralleelselt seda aega uuesti läbi elanud.

— Kas te ka kuidagi teadlikult vastandasite oma õpetamisstiili [Kalju] Komissarovi (Toompere enda kursuse juhendaja, kellega tal oli eri­arvamusi – T. L.) omaga või on see lihtsalt ajastute küsimus, kuidas asju teha saab?

— Lõppkokkuvõttes on näitlejaõpe võimaluste mõttes alati olnud üks ja seesama, seal ei ole vahet, on see sada, kakssada või kümme aasta tagasi. Kui aga meid ümbritsev aeg, ühiskond ja maailmavaated muutuvad, siis paratamatult toob see endaga kaasa selle, et peab nagu teises keeles rääkima hakkama, mingit osa kas siis laiendama või kitsendama. Kindlasti on väga palju, mida koolis õpetan, väga sarnane sellega, mida mulle õpetati. Raske on lahti saada sellest, mida sulle on õpetatud, see on sul küljes. Aga on ka väga suur osa asju, mis ei puuduta üleüldse seda, mida ma omal ajal õppisin. Paljud asjad on ikka väga teistmoodi.

Mis puudutab õpetamismetoodikat, siis olen proovinud oma õpilastele õpetada mitmekülgsust. Tänapäeva näitleja on tegelikult väga mitmekülgne. Ta ei tohi olla a i n u l t  näitleja, vaid peab suutma muu hulgas ka raha välja ajada, tal peab olema ideid, kirjutamisoskust, dramatiseerimisoskust, ta peab olema proovinud lavastamist. Kui näitleja praegu teatrisse tööle läheb, siis suurim oht on see, et ta jääb ootama, mida talle pakutakse. Aga mina soovin neist selliseid inimesi, kes lähevad mingi oma sõnumiga kas siis Viljandisse, Tallinna, Tartusse, Pärnusse, Rakverre, kuhu iganes.

Kuigi minu kursus on puhas näitlejate kursus, olen palunud neil (kohustuslikus korras) ka lavastada, sest ühel näitlejal on erakordselt oluline aru saada, mis toimub teisel pool. Ta õpib selle kaudu kommunikeerima: kuidas seletada, mida ma tahan? Selle aja jooksul on kursusel välja selekteerunud inimesed, kellel on tekkinud sügavam soov lavastada või vähemalt seda proovida. Nüüd neil tulebki 23. novembril Linnateatri Hobuveskis lavastus „Pikk pink”. See on kuni neljast lühilavastusest koosnev teatriõhtu, kus nemad ise on teksti produtseerijad, lavastajad, näitlejad ja on EKA tudengite abiga ka natuke kujunduslikku tööd teinud. See ongi pärast mu oma esikat („Kes kardab Virginia Woolfi?” esietendus teatris NO99 – T. L.) kohe eriti oluline esikas.

— Kui küsisin kord teie tudengilt Kristjan Ükskülalt, mis tunne neil praeguses majandusolukorras, kus teatrid pigem näitlejaid koondavad, tuleviku suhtes on, siis ta vastas, et nad on optimistlikud, aga ega väga ei tea. Missugune nende tulevik tundub?

— Olukord on keeruline, pole midagi teha, aga samas tean, et nende vastu tuntakse mitmel pool huvi. Ma väga loodan, et asi osutub positiivseks.

— On juhtunud nii, et teie kursusel õpib ka teie poeg Hendrik. On see olnud lihtne või raske?

— Alguses tundus küll, et see võib endaga kaasa tuua igasuguseid probleeme. Muu hulgas ka see, et kursus peab moodustama ühtse grupi, kus kõik on võrdsel positsioonil ja võrdsetel alustel. Kui aga oma poeg seal õpib, on ta paratamatult juba olude sunnil niikuinii teistsugusel positsioonil. See on endaga kaasa toonud ilmselt kahte sorti erinevusi teistega – kas on ta saanud liigselt sõimata või on ta saanud mingil hetkel kergemalt läbi. Aga ilmselt on need kaks tasakaalus olnud.

Mäletan, et esimesel kursusel ütlesin talle: nüüd ei ole midagi teha, sa pead minema omaette elama. Lihtsalt tõstsin ta kodust välja. Ja ta elaski oma kursuse poistega koos ja tal oli väga hea ja mõnus. Muidu lähed koolist koju, kus ikka räägitakse oma päevast ja antakse nõu – see võib tekitada imelikke suhteprobleeme. Aga sellest sai niimoodi üle. Tegelikult ma nagu unustan ära, et tegemist on omaenda liha ja verega – ta ju peab ka need asjad selgeks saama.

Aastasadu on oskusi inimeselt inimesele, isalt pojale edasi pärandatud, selles mõttes ei ole see mingi imelik asi. Lihtsalt vahepeal millalgi 1970-ndatel ja ka 1980-ndate alguses oli imelik suhtumine, nagu teatriinimeste lapsi ei tohiks kooli võtta. Nõukogude ajal oli igasugune onupojapoliitika enam-vähem kriminaalkorras karistatav ja ilmselt siis arvati, et sealgi võib tekkida tunne, et kedagi võetakse eelisjärjekorras sisse või lastakse järjekorras vahele. Oli suur üllatus, et mina üldse kooli sisse sain. Aga hiljem on see ennast tõestanud ja väga paljud teatriperedest tulnud noored näitlejad on ennast õigustanud. See oli lihtsalt tolle aja imelik märk.

— Mida üldse arvate sellest, et teie poeg jätkab pere näitlejate liini?

— Eks ta ise tahtis, väga tore, see on väga meeldiv elukutse. On väga raskeid ja väga õnnelikke ja rõõmsaid aegu.

— Teie kursus lõpetab kevadel. Kas võtaksite millalgi endale uue kursuse?

— Kindlasti võtaks, jätan praegu lihtsalt natuke aega vahele. Peab vaatama, mismoodi nendel läheb. Ja peab puhkama. Vahepeal on vaja natuke lavastada ka.

— Lavakool otsib uut juhti. Kas te sellele kohale ei ole mõelnud kandideerida?

— Kandideerin.

— Kui nüüd aga lavastamisest rääkida, siis mis teil selles suunas mõttes on ja kas jätkate teile omast, Eesti inimestele tuttavat avangardistlikku stiili?

— Eks neid mõtteid on üksjagu. Proovin tulevikus kahte asja teha. Mu järgmine töö Draamateatris on Tšehhovi „Kirsiaed”. See on klassikaline materjal, mida proovime nihutada rohkem ajastule omasesse vormi. Ja ees on veel asju, mis lähevad justkui klassikalise rea pealt.

Aga mul on ka täiesti teine plaan, kus ma proovin, mitte tekstiväliselt, aga kehtivatele dramaturgiareeglitele ehitada üles ühe teise dramaturgia. Selleks kirjutan ise näidendi, vabamüürlastest.

— Väga intrigeeriv teema…

— Jah, aga see ei ole teadustöö vabamüürlastest.

— Ega teater vist sellega viimasel ajal eriti ei tegelegi. Kõigi ajaloolistele faktidele tuginevate lavastuste eel hoiatatakse, et need ei pretendeeri tõele…

— Aga inimestele meeldib neid ikka vaadata. Miks on eluloolised asjad inimestele hästi peale läinud? Nad saavad midagi teada ja samas on see meelelahutus. Dokumentalistikat – seda, et on mingi annus faktiteadmisi sees – peab olema. Kui lavastus on puhas fiktsioon, siis ta peab olema väga hästi õigustatud, tekitama kujundi ja terviku. Puhas fiktsioon… tihtipeale on seda väga keeruline teha, see kipub muutuma sümbolistlikuks või lihtsalt mingiks magedaks sotsiaalsuseks.

— Olete kunagi öelnud, et teie teatritöid mõjutab lapsepõlves kimbutanud igavus, mis tingis reaalsusega paralleelselt eksisteerivate oma maailmade loomist. On see siiani nii?

— Sellest ma ei pääse. See on maailma tajumise viis. Kirjeldus võib olla erinev: see võib võtta erinevaid toone või noote, olla kord koomilisem, kord traagilisem, kord arusaamatum, sürreaalsem, teinekord väga selge – aga ega see taju kuskile ei kao. Võib-olla on see üldse geenidega kaasa antud. Nagu sõrmejälg või füüsilised võimed – treeni mis sa treenid, aga ega ikka Usain Boltist kiiremini jookse.

— Te lasete näitlejal suhteliselt vabalt mängida ja markeerite siis õige hetke. Kuidas te publiku sellesse valemisse asetate, kui neil on üks õhtu kogu seda maailma tajuda? Ega vist ükski lavastaja tunnista, et ta vaataja peale üldse ei mõtle…

— Päris nii ka ei ole, et lasen näitlejatel jumal teab mida teha, aga… Kui ma hakkan mingit lugu tegema, siis on mul visioon. Mitte et näen, kuidas kõik olema hakkab ja kuidas keegi mängima peaks, aga mul on selline visioon, mis koosneb emotsionaalsetest, filosoofilistest ja tegevuslikest kokkupõrkepunktidest, mida ma tean ja millest tajun, kus need peavad olema. See on nagu terve loo graafiline pilt. Ei oska isegi öelda, kuidas ma seda näen, aga näen, tajun.

Kui proovi teen, siis endalegi üllatuseks mingitel hetkedel ütlen: oot-oot-oot, siin peab olema nüüd selline asi, aga kuidas see välja näeb ja kuidas seda teha, seda ma ette ütlema ei hakka. Noh, mõnikord ütlen ka.

Teinekord on nii, et teen mingi märkuse, ise ka ei tea miks, aga näiteks nädala pärast osutub see õigeks. Selles mõttes proovin alati seda juhuslikku kudet üles tirida, sest lahendused, mis sealtkaudu tulevad, on palju paremad. Aga punktid, millele tuleb lahendused leida, on mul ikkagi alati teada.

Aga vaataja? Mida olen teinud, on see, et proovin vaadata lugu niimoodi, nagu ei teaks ma sellest mitte midagi. See on vana klassikaline tõde: mida ma siis teada saan, mida näen, kui saali tulen?

Võin näidendi algusest kodus ühte-kahte lehekülge sada korda lugeda. Ma ei valeta. Loen ühe lehekülje läbi, teise, ja siis vahetan positsiooni, vahetan vaatajat oma peas. Loen seda nii nagu mu pinginaaber, nüüd nii nagu poemüüja, nüüd nagu mõni tuttav. Proovin end väga paljudesse inimtüüpidesse sisse lugeda ja kuskilt sealt selgineb mulle mingi, mitte keskmine, aga erinevate vaadete summa, millest äkki võtme leian.

Hiljem, kui juba laval proovid on, siis on see nagu filmis suure plaani joonistamine: kas sa tood suurde plaani suure mäsu, mis laval toimub, või selle, kuidas dekoratsioon vahetub, või näitleja ilme või hoopis kellegi selja. Ehk kuidas vaataja tähelepanu liigutada? See on väga keeruline, õudne matemaatika. Aga headel hetkedel juhtub niimoodi, et see hakkab ennast äkki ise tegema, läheb ise käima. Siis ei ole minul enam vaja midagi sättida, pean lihtsalt hoidma koos, et ta üle serva ei läheks.

Halb on aga, et ma kahjuks tean juba kogu seda süsteemi. See, et ma tean, kuidas seda teha, see on… Kui mõtlen, kuhu minu vanuses lavastajal, kes on nii mitu ja niisuguseid asju teinud, edasi minna on… Siis saan aru, et tegelikult siin ongi murdepunkt, mis ma tegelikult peaksin tegema – peaksin suutma selle kõik ära unustada. Peaksin hakkama uuesti pihta niimoodi, nagu tegin alguses, kui mitte midagi ei teadnud. Sellepärast, et kui inimesed teavad liiga hästi, kuidas mingeid asju teha, siis nad ei tee mitte midagi. Aga kui nad ei tea, et neid asju on võimalik teha, siis tehakse ikka võimatuid asju. Mina muidugi juba mõtlen: ma tean, et see osutub võimatuks.

— Tuleb äkki võtta uusi eesmärke, mis on selgelt võimatud?

— Lihtne öelda. Vaat, saaks kuidagi nagu pea puhtaks pesta... Täiesti. (Mõtleb.) Aga midagi peaks nagu alles ka jääma. Tihtipeale vaatan oma asju ja mõtlen, et olen seda juba näinud.

— Seda nimetatakse äkki lavastaja käekirjaks?

— (Jääb kuidagi vaikseks ja nukraks.) Kahjuks küll, nii seda nimetatakse jah…

Lõppkokkuvõttes on asi ikkagi kuradima lihtne: tee sa ükskõik mis käekirjas, tee sa uut- või vanamoodi, tee sa keerulist või lihtsat tükki, tähtis on, kas tekib saali ja lava vaheline side või mitte. Lugu võib olla primitiivne, lihtne, seal ei vilgu ega välgu, ei liigu suuri seinu, põrand ei tõuse ega lange, aga ometi on teatriime olemas, kohal, lavastus jätab sisuka, naljaka, rõõmsa, avara, vägeva mulje. Teinekord paned kõik need asjad sinna sisse – ja välja tuleb äranäritud nätsutükk.

— Aga kui vaadata teid kui näitlejat, siis mille järgi te ise näitlejarolle valite?

— Mul on kuidagi niimoodi läinud, et ega mulle väga nendega peale ei käida – et tule seda mängima ja tule toda mängima. Aga kui pakutakse, siis nendel lavastajatel on olnud kindel visioon, et nad on sellise jutuga üldse minu juurde tulnud.

Roll, mida näitlejana mängida, peab minu jaoks pakkuma võimalust mingi inimese elu, emotsioonid, olukorrad lahti lugeda ja mängida niimoodi, et sellel oleks mingi üldistav, suurem, laiem tähendus. Et see ei oleks üks kild mosaiigis, vaid terviklik nähtus. Selliseid rolle on palju, aga need on ka kõige magusamad rollid ning Eestis on väga palju häid meesnäitlejaid ja neid rolle ei jagu kõigile. Mul on rollidega vedanud, aga teisest küljest on see õudne kohustus: harva mängin, aga korrata ka ei tohi.

Näiteks sel suvel mõtlesin, et ma ei taha mitte midagi teha, piisab Rakvere teatri „Toatüdrukute” lavastamisest. Siis rääkisin Roman Baskiniga „Aiapeost” ja kuna seal mängisid ka kaks minu õpilast, mõtlesin, et ma ei taha, et nad seal kuidagi omapead jäävad – lähen igaks juhuks ise ka kohale. Pealegi polnud ma Romaniga varem laval koos mänginud. Ja samas: miks ka mitte mängida ja end vormis ja soojas hoida?

Teine asi oli see, et viimasel ajal on mu rollid alati olnud sellised, kus olen pidanud füüsiliselt tohutult vaeva nägema. Meeletu energiakulu on olnud. Aga selle puhul mõtlesin, et oi, üle pika aja on roll, kus saab kuiva särgiga hakkama, tuled lavalt ära ja särk ei ole higist läbimärg. (Naerab).

— Aga kui rääkida „Kes kardab Virginia Woolfi?” George’i rollist, siis mis selle kasuks rääkis? Kas oli see ehk Albee reaalsuse ja ebareaalsuse piiri kompamine?

— Just. Minule kui inimesele, minule kui Hendrik Toomperele on see maailm lihtsalt niivõrd tuttav – see, millest räägib minu roll ja see lugu. Ma just nagu tunnen seda kõike nii kuramuse hästi. Võib-olla petan end, sest praegu näen proovides kurja vaeva – ma just nagu tean, aga tegelikult ei oska seda teha.

Tore olekski juba ükskord teada saada, kumb on siis minus reaalsem, kas minu kujutlused ja illusioonid või reaalne elu. Et mismoodi kujutlused võivad muutuda nii reaalseks ja füüsiliselt tajutavaks, et need muutuvadki reaalseks? Mismoodi see ratas inimese sees pöörleb?

See on ka lihtsalt võimas näidend, võimas roll ja suur kingitus niisugust asja üldse teha. See, kuidas Aarne Üksküla sama rolli 1977. aastal mängis, on mulle silme ette jäänud. Ta oli ka minu õpetaja ja olen talt palju õppinud. Kirjutasin talle kirja (plaanisin seda juba ammu teha, aga ma ei osanud), paberi peale, sulepeaga. Kirjutasin, et tahaksin talt laenata mõningaid kohti, mida ta omal ajal tegi, mõningaid intonatsioone. Sest ma kardan, et kuskilt vanast mälust võivad hakata mingid asjad iseenesest tööle. Ma tean, et mul on seda varem juhtunud, et minusse on salvestunud mingi asi mulle endale tahtmatult ja see tuleb välja. Loodan, et Aarne kirjutab mulle vastu „jaa, võid”, siis ei ole plagiaadi probleemi.

Lugesin kunagi, kuidas Laurence Olivier rääkis, et Hamleti mängimise puhul on Inglismaal mõningad kohad pärit Richard Burbage’i aegadest ehk siis „Hamleti” esimesest lavastusest ja et on vana traditsioon küsida: kas ma võin sult seda nippi laenata? (Naerab.)

Olen ka tükk aega mõelnud, et huvitav oleks lasta end lavastada Tiit Ojasool. Kuna ma olen ise paljudes enda lavastatud tükkides mänginud, siis mina ei oska enam ennast ise aidata. (Naerab.) Hea meelega usaldan seekord täielikult kõik Tiidu kätte ja saan ise tegelda ainult näitlemisega. Ma ei pea enam mõtlema lavastamise peale, et kuidas miski mõjub ja nii. Muidugi, päris puhtaks oma verd ei pese, ikkagi näen seda, paigutan end paratamatult.

Saan jälle kord öelda, et küll on hea näitleja olla. (Naerab.)

— Te osalesite 2005. aastal ka teatri NO99 päris esimeses lavastuses. Mis mulje on, kuidas see teater on arenenud?

— Nad on ikka teatriks saanud. Esimene lavastus oli lihtsalt… tuli midagi teha. Tiidul ei olnud ju truppi, näitlejaid ega midagi. Loomulikult läksin hea meelega talle appi, nagu missioonitundest.

Seintesse salvestub nii palju vana energiat ning seal oli veel Vanalinnastuudio hõng ja kuidagi ei tajunud seda ruumi. Ega teater ole ju betoon ja kivi ja klaas, vaid ikka see, mis laval toimub. Nüüd on seal aga juba teatri tunne. Sihikindlalt teatakse, mida tehakse, mis põhjusel tehakse, teatakse, mida tahetakse inimestele öelda. See on väga oluline asi ja paljudel teatritel puudub see täielikult.

— Repertuaaripoliitika on sassis?

— Täiesti puder ja kapsad. Osalt on see küll tingitud majandusolukorrast, aga pigem on tegemist sellega, et ei mõelda, kuidas ennast positsioneerida ja mis signaali majast väljapoole saata. „Kui tulete siia majja, siis saate siit sellise sõnumi, sellised lavastused, sellised lood ja me teeme neid sellepärast, et meil on selline idee.” Kui üks lavastus on ühest ja teine teisest ooperist, siis pilt hägustub, muutub meelelahutuslikuks kotiks, kuhu inimene pistab nagu loosirattasse käe sisse ja kord saab midagi, teinekord jälle mitte. Paljud pettuvad, sest nad ei tea, kuhu nad tulevad. Tulevad justkui peenesse restorani ja saavad sardelli hapukapsaga. See tekitab tohutut segadust, aga NO-teatri puhul on vähemalt kõik hästi paigas.

Minu koduteater Eesti Draamateater lähtub aga väga võimsast näitlejapotentsiaalist. Tugevate isiksuste koondumine sajale ruutmeetrile ehk kitsukesele lavale dikteerib juba ise repertuaari. See on juba peaaegu sada aastat vana traditsioon. Ja eks ole ju hea, et kõik ei ole pidevas muutumises ja on mõned püsivad traditsioonid. Suuresti sellest lähtuvalt, kuid muidugi mitte ainult, lavastan ma sel hooajal oma ammust lemmikut  Tšehhovit. Eesti Draamateatris tuleb lavale hea klassika – „Kirsiaed”.

CV

Hendrik Toompere juunior

•• Sündinud 5. juunil 1965 Tallinnas nukunäitlejate Hendrik ja Maie Toompere perre

•• 1988. aastal lõpetas TRK lavakunstikateedri XIII lennu

•• 1988–90 Noorsooteatri näitleja

•• 1990–98 Eesti Draamateatri näitleja

•• 1996–2003 reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autor ja lavastaja 

•• Alates 1998 Eesti Draamateatri lavastaja

•• Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli näitlejatöö dotsent

Lavastused:

•• 1993 Slawomir Mrozek „Suvepäev”, Draamateater

•• 1995 Flann O Brien /Hendrik Toompere „Kolmas politseinik”, Draamateater

•• 1996 Philip Ridley „Maailmakõiksuse kiireim kell”, Draamateater

•• 1997 Mart Kivastik „Peeter ja Tõnu”, Von Krahl

•• 1998 Yasmina Reza „Kunst”, Draamateater

•• 1998 Tom Stoppard „Armastuse leiutajad”, Draamateater

•• 2000 Mihkel Ulman „Teekond kappi”, Draamateater

•• 2001 Boguslaw Schaeffer „Siinseal”, Draamateater

•• 2001 Viktor Pelevin, Priit Ruttas „Erak ja Kuuevarbaline”, Draamateater

•• 2001 Andrus Kivirähk „Rehepapp”, Draamateater    

•• 2001 Rodrigo Garcia „Kokkade öö”, Draamateater

•• 2002 Jaak Tomberg ja Andreas W „Aurora temporalis”, Tartu Teatrilabor

•• 2003 Mihkel Ulman „Kajakamägi”, Draamateater

•• 2004 Hristo Boytchev „Polkovnik lendab õhku”, Draamateater

•• 2004 T. Vinterberg ja Mogens Rukov „Pidusöök”, Rakvere teater

•• 2005 Mart Kivastik „Põrgu wärk”, MTÜ Ühendus R.A.A.M.

•• 2005 G. G. Marquez/Toomas Hussar „Sada aastat...”, Vanemuine

•• 2005 Mart Kivastik „Savonarola tuleriit”, Draamateater

•• 2006 Andrus Kivirähk „Syrrealistid”, Draamateater

•• 2007  Hendrik Toompere jr „Kommunisti surm”, teater NO99

•• 2007 Fjodor Dostojevski „Sortsid”, Draamateater

•• 2008 Jordi Galceran „Grönholmi meetod”, Draamateater

•• 2008 Boguslaw Shaeffer „Loojang”, Draamateater

Rollid:

•• 1989 Gus; „Tumm teener”, Noorsooteater

•• 1990 Cleonte; „Kodanlasest aadlimees”, Draamateater

•• 1995 Timusk; „Mauruse kool”, Draamateater

•• 2001 Edmund; „Kuningas Lear”, Draamateater

•• 2002 Kõikemäletav Funes;  „Aurora temporalis”, Tartu Teatrilabor

•• 2004 Konrad Mägi; „Külmetava kunstniku portree”, MTÜ Ühendus R.A.A.M.

•• 2004 Doktor; „Polkovnik lendab õhku”, Draamateater

•• 2005 Osatäitja; „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki”, teater NO99

•• 2006 Georg/Dali; „Syrrealistid”, Draamateater

•• 2008 Boulgakoff; „Boulgakoff”, Draamateater

Filmides:

•• 1985 „Naerata ometi”

•• 1990 „Ainult hulludele”

•• 1992 „Armastuse lahinguväljad”

•• 1994 „Victoria”

•• 2002 „Pääsemine”; režissöör

•• 2003 „St. Mercedes day”; režissöör

•• 2005 „August 1991”

•• 2006 „Kuldrannake”

•• 2006 „Vana daami visiit”

•• 2008 „Taarka”

Tunnustus:

•• 1987 parim meesosatäitja – „Naerata ometi”, Festival International de Creteil, France

•• 1997 Pinnacle award – tele­reklaam „Turvavöö”, New York

•• 1998 Ants Lauteri nimeline preemia

•• 1998 Kuldmuna – telereklaam „Saaremaa viin”

•• 1999 Pinnacle award – telereklaam „Saaremaa viin”, New York

•• 2001  Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (lavastused „Kokkade öö”, „Rehepapp”, „Rehepapp ja näärisokk”, „Siinseal”, „Erak ja Kuuevarbaline”)

•• 2001 Eesti teatri lavastaja aastaauhind – „Kokkade öö”

•• 2001    Eesti vene kogukonna ja fondi Jõulukuulutus aastapreemia –  „Eraku ja Kuuevarbalise” trupile

•• 2002 parim lavastaja – „Erak ja kuuevarbaline” I. Smoktunovs­ki nim festival „Molodost veka”, Moskva

•• 2004 Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind – Konrad Mägi roll, „Külmetava kunstniku portree”

•• 2005 Eesti teatri lavastaja aastaauhind – „Põrgu wärk” 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare