Henn Roode – modernist saatuse kiuste


Nii pealkirjastas kunstiakadeemia õppejõud Kädi Talvoja Henn Roode kataloogi kunstniku Kumu näituse puhul. Talvoja mõtiskleb ka selle üle, miks Roode pole meie kunstiklassikute esireas. Põhjuseid on mitu.

Alustame sellest, et Roode õppis sõja järel Tartu riiklikus kunstiinstituudis, kus oli säilinud veel Pallase vaim ja huvi moodsa kunsti, eriti kubismi ja abstraktsionismi vastu.

1949. aastal saadeti ta fabritseeritud süüdistuste alusel Siberisse vangilaagrisse. Pärast vabanemist kestis tema loomingulise aktiivsuse kõrgaeg kõigest viisteist aastat, kuni surmani 1974. aastal. Kuid hämmastav, kui palju ta selle aja jooksul jõudis.

Kogu tema produktsioon aga polnud sünkroonis valitseva karmi stiili ega 1960. aastatel tekkinud popkunstiga. Võib küll öelda, et tema abstraktsed maalid olid esirinnas.

Muidugi ei meeldinud Roode ideoloogiategelastele. Selle põhjus oli tema eraklik loomus ja ta kunsti raskestimõistetavus, millele kriitikud kas ei tahtnud või ei osanud läheneda.

Ei saa öelda, et Henn Roode poleks tahtnud tulla vastu nn temaatilise kunsti nõudmistele, kuid ta tegi seda omal moel, olleski modernist saatuse kiuste.

Millegipärast paelus teda turuteema. 1960. aastast on pärit esimene turupilt, mis püüab veel olla realismilähedane, kuid on impressionistlike sugemetega. Kuid järgmise aasta „Turg (Lilleturg)” on juba kubistlike mõjudega. See on ka vist Roode kõige tuntum maal, omamoodi üks Kumu ikoone.

Olen varemgi kirjutanud, et sageli on kubism väljaspool Pariisi ja Picasso-Braque’i ringi huvitavamgi – võtame kas või Tšehhi kubismi näite. Ka Roode kubism pole ei analüütiline, sünteetiline ega puristlik. Motiiv on täiesti loetav, kuid kõik need inimesed ja lilled on stiliseeritud mosaiigina tunduvate värvipindadega. Siis inimesed – need tunduvad isikupäratud nagu robotid.

Roode oli tuttav Cézanne’i teooriatega. Kui Cézanne portreteeris kedagi tundide kaupa, siis lõpetuseks tegi ta modellile komplimendi: „Täna te poseerisite sama hästi kui õun.”

Roode püüdis vastu tulla ka võimule ja viljeleda nõutud temaatikat, näiteks maal „Paberivabrikus” (1961–1962). Või siis „Püügil” (1963) – kalurite elu oli üldse üks tolle aja lemmikteemasid. Edasi „Metsa laadimine” (1963). Kõigis nendes maalides on mahlakaid värve, võimendatud reaalsust, kindlat, isegi konstruktivistlikku kompositsiooni, mis teebki ta teistest samu teemasid viljelenud kunstnikest erinevaks.

Seejärel tulevad sisse kollaaži elemendid, edasi juba puhtalt abstraktsed maalid: „Robustne” (1964), „Nina” (1965) jt. Fovistlikult või siis pigem ekspressionistlikult groteskselt mõjub tema autoportree 1965. aastast.

Sekka maalib ta „temaatilisi maale” nagu „Demonstratsioon” (1965). Näeme küll punalippe ja loosungit „Rahu”, kuid maalil valitseb korralik kubistlik segadus, mis on segadus vaid tavavaatajale. Kõik figuure tükeldavad kuubikud on korrapärase rütmiga, mis sunnib vaataja silma ekslema. Edasi tulevad sellised maalid nagu „Kompositsioon”, mida on signeeritud või dateeritud lausa kolme aastaga (1965–1967). Võib oletada, et kunstnik tuli ikka ja jälle selle maali juurde tagasi, otsides tema jaoks ideaalset lahendust. Kompositsiooni juurde tuleb ta korduvalt tagasi. Ta ei otsi mingit kuldlõikelist kompositsiooni, vaid nihutab pildipinnal neutraalsel taustal mingeid geomeetrilisi elemente. Sekka maalib ta akte, kuid jällegi kubistlikus võtmes.

Kui eespool sai öeldud, et Roodele oli inimene nagu ettekäändeks maali ülesehitamisel, siis hilisemates portreedes leiame midagi muud. Kädi Talvoja: „Inimene Roode portreedel on pea alati tõsine, murelik, nukker või traagiline. Karakteersete eskiislike naiseportreede kõrval mõjuvad põhjalikumalt viimistletud vanade naiste ja meeste portreed soliidsemalt. Teda näivad huvitavat eelkõige ajast puretud tegelased. Läbitöötatud hilistes portreedes jookseb Roodele iseloomulik geomeetriline võrgustik mööda näovagusid, kuid esmakordselt on sisu ja vormi lahinguväljal võidukam esimene.”

Olen eelmistes kunstnikulugudes rääkinud sellest, mis toimus paljude kunstnike peades pärast 1968. aastat. Avangard hakkas otsa saama, saabus keskeale omane rahunemine ja loomingus tehti kannapööre. Meenutagem Kaljo Põllut, Jüri Arrakut ja Olav Maranit.

Teadlase lähenemine

Loe veel

Just Marani mõjul avastas ka Henn Roode religiooni, otsis nagu mingit absoluuti nii elus kui ka kunstis. Tulevad psühholoogilised portreed. Üks hämmastavamaid seeriaid on portreed Nõukogude sõjaväelastest. Roode ei rääkinud ega kurtnud oma Siberi-kannatustest. Ja nüüd maalis ta suure empaatiaga inimesi, kes peaksid talle meenutama ja sümboliseerima seda vägivaldset võimu, mis oli tema saatuse segamini pööranud.

Henn Roode ei teinud konjunktuurset kunsti. Teemasid, mis olid nõutud, lahendas ta omasoodu ja kindlasti elas ta sisse tavaliste inimeste elusse ja tegemistesse. Olgu selle tunnistajaks ka elu lõpu poole tehtud maal „Rööpad ja rattad” (1971–1972) või siis „Jooksjad” (1974). Viimasena öeldu oleks oma tavapäratu helgusega nagu jooks kuhugi teispoolsusse.

Kädi Talvoja võtab Roode loomingu kokku niimoodi: „ Ta oli kui teadlane, kes püüdis /.../ välja destilleerida tõde maailma kohta.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare