Henno Rajandi (19. X 1928 – 1. III 1998)

Meie hulgast lahkus särav isiksus ja haritlane, tõlkevirtuoos ja keeleteoreetik, dzentelmen ja poliitikaanalüütik Henno Rajandi. J. Westholmi gümnaasium ja 7. keskkool, mille Henno Rajandi lõpetas 1947, vihjavad heale hariduspõhjale, aga aeg, mis selle koolipõlvega kaasas käis, võis säästa vaid neid, kel endal hingeline kindlus varavalmilt olemas. Tartu ülikooli aastad 1948–53 olid ühiskonna mõttes veelgi pöörasemad, kuid ju olid prantsuse filoloogia stuudium ja edumeelne sõpruskond need, mis kujundasid Henno Rajandi pilgu just nii avaraks, nagu pärast kogeda võisime.

Üheksa aastat toimetajatööd kirjastuses oli ühtlasi ettevalmistus pikaaegseks silmapaistvaks tõlkijategevuseks. Henno Rajandi kuulus hiilgavasse tõlkijate plejaadi, kes jagasid teistega nii oma teadmisi kui ka eeskujulikku keele- ja stiilitaju.

Henno Rajandi alustas A. France’i ”Pingviinide saarega” 1956 ja sealtpeale võib tema tõlgitud raamatute ja autorite loendit nimetada lausa tippude reaks: A. Camus, S. Beauvoir, R. Merle, M. Butor, M. Druon, R. Escarpit, F. Mauriac, G. Flaubert, E. Zola, G. de Maupassant prantsuse kirjandusest, inglased ja ameeriklased W. Golding, A. Wilson, H. James, T. Wilder, J. Austen, D. H. Lawrence, J. Fowles jt.

Või mõelgem, kui palju mõjutasid eesti haritlasi tol ajal ”Parkinsoni kolmas seadus” ja ”Peteri printsiip”, rääkimata A. Camus’ teoste tänaseni kestvast retseptsioonist eesti kirjanduses.

1962 asus Henno Rajandi KKI-s aspirantuuri uurima eesti verbi temaatikat. Tema lingvistitee algus ei läinud mõne kolleegi kiivuse tõttu libedalt, ent 1969 kaitses ta kandidaaditöö eesti passiivi ja impersonaali problemaatikast. 70-ndate algul pidas ta juba ülikoolis loenguid prantsuse kirjandusest ja kümnendi keskpaiku asus KKI-s moodustama gruppi, kes asuks kirjutama eesti keele teaduslikku grammatikat. Sellesse aega jääb paljude nooremate lingvistide mobiliseerimine, kuid jäävad ka Henno Rajandi enda mitmed olulised keeleteaduslikud artiklid. Nüüdseks on see grammatika ilmunud.

1989 kutsus Lennart Meri teda Eesti Instituuti juhtima, mis oli mõeldud eesti diplomaatilise kaadri kasvulavaks. Siin oli Henno Rajandil võimalus rakendada esimest korda tõsiselt oma poliitilist silmaringi ja pedagoogilist vaistu: instituudist on tulnud suursaadikuid ja diplomaatilisi töötajaid Eesti välisteenistustesse.

Henno Rajandi kuulus presidendi Akadeemilisse Nõukokku ja nõustas sageli presidendi kantselei töötajaid. Ka tema viimaseid suuremaid ja tähtsamaid tõlkeid, A. de Toqueville’i ja W. Churchilli teoseid võib pidada ühiskonna teadlikuks nõustamiseks.

Läbi pikkade aastakümnete olid Henno Rajandi sugused avarapilgulised teadjad ja vahendajad meie surutises kultuuri peamised õhuaknad. See õhk elustas demokraatia- ja vabadusiha, mida vajasime iseseisvuse taastamiseks, see õhk lasi eesti kultuuril ja vaimsusel hingata, õpetas keelt ja meelt.

Kaotus on väga ootamatu ja ränk, ent Henno Rajandi töö on olnud nii mahukas ja oluline, selle viljade mahl meisse nii sügavale imbunud, et valutunde kõrval saame mõelda ka tänulikkusest.

Eesti Kirjanike Liit Eesti Instituut EV Kultuuriministeerium

Ärasaatmine laupäeval, 7. märtsil kell 16.00 Pärnamäe krematooriumist.