Banks kirjeldab võika külmaverelisusega, kuidas Frank mõrvab süütuid loomi ja linnukesi ning saadab muuhulgas teise ilma oma kolm noort sugulast.

Franki teadvuses pole tapmine reeglina mitte kättemaksu täideviimine ega mõnuga nauditav meelelahutus, vaid pigem ainus lahendus tekkinud olukorrale (inimeste puhul) või rituaalne toiming, mille abil oma võimu kindlustada või tulevikku ennustada (loomariigi esindajate puhul). Igal juhul on mõrv äärmiselt oluline ja süvenemist nõudev sündmus, milleks harimata, ent tugeva taibuga noormees teeb vajalikke ettevalmistusi suure hoole ja täpsusega.

Kuigi romaanis esitatakse ohtralt viiteid Franki väärastunud isiksuse võimalikele kujunemispõhjustele - hipist ema, kes poja hülgas; veidrikust isa ja tema rangelt matemaatilised kasvatusprintsiibid; vanema venna vaimne murdumine jne -, ei selgu lugejale siiski viimase hetkeni, mis just poisi külmaverelise julmuse nõnda kaugele viis. Loo jahmatav lõpp ühelt poolt selgitab kõik, ent teisalt pöörab kõik seni kujunenud seisukohad pea peale ning tekitab deus-ex-machina-efektiga jaburalt lootusrikka situatsiooni, justkui vinnataks keset pilkast pimedust taevasse plekiselt sätendav päikeseratas.

"Herilase Vabriku" ainsaks tõsisemaks puuduseks on nigel tõlge, mis ei anna autori keelest ja stiilist kuigi elavat pilti. Paraku on eesti lugejaskond nii tilluke, et olemasolevale vahendusele pole mõtet niipeagi paremat varianti kõrvale tekitada.

Mart RUMMO