Herkki-Erich Merila teel tagasi klassikalise foto juurde
— Kas räägiksid alustuseks oma nimest? Oled selle saanud sündides?
— Jah. Nime panid mulle vanemad, nagu ikka. Mu isapoolse vanaisa nimi oli Erich, seetõttu on mul kaks eesnime.
— Milline oli sinu esimene fotokaamera? Milline oli esimene pilt, millega ise rahule jäid?
— Esimene kaamera, FED 3, kingiti mulle põhikooli lõpus, veidi pildistasin juba keskkoolis.
Fotot õppima sattusin aga üsna juhuslikult, kohe pärast keskkooli. Tahtsin minna ülikooli kunstiajalugu õppima, aga ei saanud sisse. Et saada sõjaväest aasta jagu pikendust, otsustasin astuda mõnda tehnikakooli. Kuskile postkontorisse pakke kaaluma või kinomehaanikuks minna ei tundunud eriline väljakutse. Kuna olin enne seda pisut maalinud, tundus foto loomuliku ja mõistliku valikuna.
Esimene pilt, millele oma nime alla kirjutasin, oli mustvalge, siniseks toonitud foto, 30 x 40 cm, mis kujutas raagus tamme udusel lagendikul. Tegelikult oli seal lagendikul mitte üks, vaid kaks tamme, pildil said nad kokku üheks ja võimsaks.
— Oled küllaltki puhtalt üheteemamees – sinu piltidel on alati inimene. On see olnud nõnda algusest peale?
— Otsingud hakkasid kohe, kui otsustasin fotograafia kasuks. Ma ei ole kunagi olnud maastiku-, looduse- või linnafotograaf, kuid ka siin on erandeid. 1999. aastal sündis näitus „Mitte-püha”, kus oli heinapallide seeria, mis kandis nime „Lunaatika” – öömaastikul valgustatud heinapallidest. Paari aasta eest külastas Eestit Inglise kunstikuraator Liz Wells ja valis Põhjamaade maastikufotode näitusele välja just nimelt heinapallide foto. See näitus rändas Inglismaal kaks aastat. Tõenäoliselt teatakse mind Inglismaal maastikufotograafina.
Inimene on mind köitnud algusest peale. Mind on huvitanud inimeste pildistamise juures lavastuslik pool. 2001. aastal ilmus koostöös Kaur Kenderiga raamat „Läbi rahulike silmade”, kus teksti täiendavad skanneri-portreed.
Mulle meeldib portreesid pildistada, kuid ma ei ole neid pilte seni eksponeerinud. Võib-olla teen seda kunagi. Rääkides aktidest, jäädvustan neid ano-nüümsena. Akti puhul on anonüümsus oluline, ei ole tähtis, kes on inimene fotol, kus ta töötab, mis ta mõtleb. Oluline on esteetika ja see, kas need pildid tekitavad vaatajates küsimusi.
— 1992. aastal asutasid koos Peeter Lauritsaga tandemi De-studio. Räägi palun koostööst Peeter Lauritsaga. Kuidas on kellegagi nii tihedalt loomingulist koostööd teha?
— Fotokoolis sattusin Peeter Lauritsaga samale kursusele, tuttavad olime juba varem.
Koolis oma asjadega tegeledes on tore, kui sul on mõttekaaslane. Olime oma otsingutes üsna sarnases punktis – alles üsna alguses. Pidev uute asjade avastamine ühendas. Nii saime rääkida ideedest ja katsetustest, neid näidata, peegeldada. Olime aastaid sõpradena paralleelselt töötanud.
Destudio tekkis suurte muudatuste ajal. Mina olin otsustanud jätta hüvasti ajakirjandusega, Peeter saabus just Ameerikast õpingutelt. Ja riik, kuhu Peeter jõudis, ei olnud enam see, kust ta lahkus. Jutustasime hommikutundideni, arutasime. Otsustasime jätkata ühe isikuna.
— Kui palju oli Destudio ideedes esteetikat ja kui palju statement’i? Kumb tundub tagasi vaadates olulisem?
— Destudio tegemistes oli väga palju mässu ja meediamanipulatsiooni. Destudio oli sügavalt mõtestatud rock’n’roll. Lammutasime, võtsime osadeks ja panime kokku, nii et sündis uus tervik. Muutsime konteksti ja tähendusi.
— Mulle kui põlvkond nooremale inimesele tundub 1980-ndate lõpp ja 1990-ndate algus väga huvitav. Kuidas vaatad ise sellele ajale tagasi?
— Foto oli siis pigem klubiline tegevus, mille Meka oli Kiek in de Kök. Sinna pandi üles peamised näitused. Kuid foto ei olnud kuigi tunnustatud meedium, oli pigem hobi. Mina sekkusin alasse ja näitasin oma pilte selles ringis esimest korda millalgi 1980-ndate keskel. Samal ajal kerkisid esile Laurits, Linnap, Kaasik, Kadarik, Kalve, Kiiler, pisut hiljem ka Volkmann. Üsna pea jagunesime rühmitusteks, kellest ehk mõjusaim oli Igavesti Sinu. Rühmituse eesmärk oli taanduda klubilisest fotograafiast ja püüelda Kunstihoone poole. Millalgi 1990–1991 eksponeeriti meie töid graafika kevad- ja sügisnäitusel.
Siis algasid ühiskonnas suured muudatused ja tekkis laiem huvi meie foto vastu ka väljaspool Eestit. Rühmituse Igavesti Sinu näitused jõudsid New Yorki, Chicagosse jm.
— Oled viimasel ajal võrdlemisi palju esinenud välisnäitustel – mida see sulle annab?
— Kuna looming on eneseväljendus, tekib loomulik vajadus seda näidata. Looming elab oma elu, mina tegelen samal ajal uute asjadega. Näitused on lihtsalt minu viis inimestega kõneleda.
— Kui oluline on tunda end killuna suurest kultuuripildist?
— Ei teagi, küllap ikka. Mitte et ma end pidevalt kuhugi paigutaks, see tunduks juba sobitamisena. Aga loomulikult on oluline end tunda osana kultuuritervikust, jätkata otsinguid, olla pidevas muutumises.
— Kes või mis on sind loominguliselt mõjutanud?
— Mulle meeldis väikesest peast kunstiraamatuid sirvida. Hiljem, juba teadlikumas eas, jätsid mulle väga sügava mulje Ando Keskküla maalid. Esimest korda nägin neid vist ajakirjas Noorus, kus teda tutvustati andeka üli-õpilasena. Eriti on mällu sööbinud üks pilt – seinafragment päevavalguslambiga, väga fotolik olukord.
— Kuidas sattusid pildistama reklaami ja moodi?
— See juhtus samal ajal, kui mood ja reklaam terves meie ühiskonnas esile tungisid, 1990-ndate alguses. Tegin koostööd esimeste moodsate ajakirjadega, nagu Stiil ja Magneet. Samal ajal tekkisid meil esimesed reklaamifirmad.
Olin ajakirjanduses viis-kuus aastat, ka Eesti Ekspressi esimeses toimetuses (palju õnne neile sünnipäevaks!), kuid oli vaja elus edasi minna, ajalehes töötamine ammendas ennast, õpipoisiaeg sai läbi. Olen kogu aeg paralleelselt oma asjadega tegelenud, ühel hetkel osutusid muud teemad olulisemaks.
— Kuidas suhtud moodi ja reklaami praegu?
— Loomulikult on vaatenurk muutunud. Katsetamine ja mängulisus, mis iseloomustas 1990-ndate algust, on kadunud. Reklaami algusaastatel oli rohkem vabadust. Täna ma tean, mida ma tahan teha ja mida mulle meeldib teha. Siis otsisin ennast, kõik tundus selle võrra huvitavam.
Ka maitsearusaamad on muutunud. Toona meeldisid mulle väga näiteks David La Chapelle’i fotod, kuid nüüd mind selline esteetika ei intrigeeri. See etapp on läbitud.
— Moefoto ja reklaamifoto jõuavad massimeedia kaudu suure publikuni. Kas teadvustad oma tööde mõju sellele anonüümsele massile?
— Aastal 1993 oli see mõju kindlasti suurem. Reklaam oli uus asi ja võimaldas palju enam katsetamist ja mänguruumi, pilt oli palju huvitavam. Ma arvasin siis tõsimeeli, et suudan oma fotodega mõjutada inimeste maitset ja arusaamu. Aga asjad arenevad omasoodu. Just selliseks, nagu nad tahavad areneda.
— Seega ei pea sa seda mõju enam märkimisväärseks?
— Kahjuks küll.
— Enamasti ei peeta moefotograafiat täisväärtuslikuks foto-graafiaks. Miks see nõnda on?
— Päris nõnda see nüüd ka ei ole – maailmas on siiski ka moefoto klassikuid, keda hinnatakse väga kõrgelt, kõrgemaltki. Näiteks Helmut Newton või Richard Avedon, kelle töid näidatakse maailma parimates kunstimuuseumides. Ma ise ei teeks fotograafia liikidel niimoodi vahet, hea asja tunneb alati ära.
— Ka mina ei teeks.
— Võib-olla tõesti peetakse moefotot kergemeelseks ja moodi ennast edevaks, vastandades neid „puhta” kunsti tõsidusele.
— Tõenäoliselt on reklaamifotograafia ainuke fotograafia valdkond, millega on võimalik end hästi ära elatada. Kas sulle ei tundu, et see valdkond on kohati räigelt ülemakstud?
— See on oluline osa tootearendusest ja turundusest. Miks peaks professionaalsed lahendused ja strateegiad olema odav lõbu? Ettevõtted vajavad abi, muidu nad ju reklaamitegijate poole ei pöörduks. Reklaamipool ei ole millegi poolest nõr-gem kui toodete loomine, see on müügi oluline lüli. Kui soovida odavaid reklaamiideid, tuleks abi otsida võib-olla Hiinast-Vietnamist, nagu tootmiseski?
— Räägime inimesest. Milline on hea modell?
— Heal modellil peab olema iseloom, attitude. Ta peab olema ise keegi, aga samas ka plastiline materjal. Ta peab olema vastuvõtlik. Ta ei tohiks olla oma poosides – poosides kõige laiemas tähenduses – liiga kinni, hea modell on avatud koostööks. Modell ei tohi karta, tal peab olema julgust fotograafi usaldada. Liigutused peaksid minema kaugemale, kui ta on esimese hooga valmis tegema. Isegi liialdusteni. Eelkõige peab modellis olema karakterit, power’it.
— Mis on power?
— Julgus. Julgus usaldada end kellegi teise meelevalda. Kui modell tahab kõike kontrollida, siis ei tule koostööst midagi välja. Ta ei tohi liialt muretseda, kas ta jääb ikka piisavalt hästi pildile, kõhklused on tavaliselt enesekaitse. Nii kaob pildistamisest mängulisus, avastuslikkus.
— Kuidas avastasid enese jaoks palja naisekeha pildistamise?
— Ma olen pildistanud akte, kuid mitte nii palju. Esimene aktide periood jäi Igavesti Sinu aega, 1980-ndate lõppu, 1990-ndate algusesse. Destudio algusesse ka natuke.
Loomulikult on fotod aja jooksul muutunud, Destudio ei eitanud küll otseselt ilu, kuid pigem lammutas seda. Nüüd huvitavad mind teised tehnikad, uued meetodid. Praegused pildid on palju orgaanilisemad.
— Kuid miks on see teema taas fookusesse tõusnud?
— Ilmselt on tegu ka vastukaaluga moefotograafiale. Alasti inimene on tõesti ajatu, ta ei jutusta kuigi pikka lugu, kaastähendusi tekib vähem. Ta on puhtam sümbol. Kui modellil on mingi asi seljas, siis see kannab endaga kaasas tervet rida märke ja koode. Alastuses puudub sotsiaalne foon.
— Räägi eetika ja esteetika piiridest. Mida ei teeks sa ilusa pildi nimel mitte mingil juhul?
— Seda, mida ma ei ole ka senimaani teinud. Ma ei ole nõus kedagi oma pildi nimel ohverdama.
— Kui ebamugav või valus peab olema modellil, et sa ei oleks sellise olukorraga hea pildi nimel nõus? Sest vaieldamatult on mõned pildistamise olukorrad modellide jaoks tihti vägagi ebamugavad...
— Mul on kahtlemata üsna selged piirid, kuid neist on raske rääkida. Ma arvan, et olen üsna taktitundeline ja tajun piiri ära. Kellelegi haiget ei ole ma nõus tegema. Eks koostöö modelliga on ka kokkulepe.
— Milline osa pildistamise juures pakub sulle kõige enam pinget? Pimikus istumine, mis oli veel kümmekonna aasta eest oluline osa fotograafiast, on välja surnud. Igatsed sa seda taga?
— Tegelikult tahaks ma tõesti teha taas mustvalgeid fotosid laboris, minna klassikalise fotograafia juurde tagasi. Kuid ka Photoshop on ju omamoodi labor, selle metoodika on väga selgelt traditsioonilisest fotograafiast üle võetud.
— Kuid kas seeläbi pole vähenenud avastuslikkus, kas pole muudetud protsess ohtlikult riskivabaks?
— Ma väidaks vastupidist. Näiteks 1990-ndate esimese poole värvifotograafia oli vaene ja tüütu aeg, sest võimalused värviga mängida olid väga piiratud. Muidugi oli pildistamisel võimalik kasutada pehmemat või teravamat valgust või värvifiltreid, kuid pärast pildistamist ei olnud enam võimalik pildiga mängida. Meil polnud isegi professionaalidele mõeldud värvifotolaboreid – väikese linna hädad.
Selles mõttes on digitaalne fotograafia ja arvutimanipulatsioonid pikk samm edasi.
— Pärast digiajastu saabumist on maailma kõige levinum hobi fotograafia. Kas see sind mõnikord morjendab, et põhi-mõtteliselt võib igaüks teha päris talutava pildi ning seda ajakirjades või näitusesaalides näidata? On fotograafia devalveerunud?
— Kindlasti ei valuta ma südant selle pärast, et teised on avastanud enda jaoks huvitava ja meeldiva hobi. Maailmas on kõik vabatahtlik.
— Töötled oma pilte julgelt arvutis. Millisena näed arvutitöötluse ja eheduse suhet? Mida tähendab ehedus tänapäeva fotograafias?
— Digitaalajastul on need mõisted kahtlemata libisevad. Ehedus ei ole enam sama, mis enne digitaalaega. Ma olen isegi digitaalseid pin-hole’e (See on üks vana ja aus fotograafia tehnika – T. V.) teinud – on need nüüd ehedad või mitte?
Mingisuguse püüde loomulikkuse poole olen endas taasavastanud. Olen pidanud seda oluliseks nii oma viimase aja moefotode kui ka viimaste näitusepiltide juures.
Sünteetilisus on mulle võõras.
— Millest selline areng?
— Pidev töö stuudios, reklaami- ja moefotode lavastamine – see on ju kuskil nähtud olukordade jäljendamine. Ma taasloon valgusi, mida olen kuskil näinud – kas siis looduses või interjööris, või isegi mõnel pildil. Ja siit küsimus: milleks seda simuleerida ja tekitada kunstlikult, kui need asjad on päriselt olemas?
— Seega oled hakanud üha enam eelistama loomulikke olukordi?
— Jah.
Kuid ikkagi kasutan pärastpoole palju arvutit. Tihti püüan ma just seal ehedust välja tuua või isegi luua. Kui sa vaatad seda tumedat akti seal – ka see päikesevalgus on kunstlikult tekitatud, ma pildistasin modelli ja valgust eraldi.
— Kust said oma viimase võimsa kunstielamuse?
— Sürrealistide fotonäitus Kumus oli lahe, väikesed pildid jätsid ootamatult kummastava mulje. Need ikonograafilised fotod on isegi raamatutes reprodena suuremad kui originaalis.
Ning Kyotos nägin näitust Comme des Garconsi ilma modellita riidefotodest. Hästi lihtsad, aga hästi lahedad pildid. Kangad laotatud tasapinnale. Tulemus oli ääretult mõjus ja isegi abstraktne.
— Milliste teiste kultuurivaldkondadega tunned ühisosa?
— Võib-olla üks mu innustajaid on olnud 1970-ndate plaadiümbriste fotograafia. See näib olevat tolle aja fotograafidele ja noorematele kunstnikele oluline meedia. Tänapäeva CD-plaatide 15 x 15 cm ümbrised ei võimalda enam pooltki seda.
Ma kuulan hästi palju hästi erinevat muusikat. Naudin eesti alternatiivbändide live’sid. Eestis tehakse praegu tohutult palju väga head ja huvitavat muusikat, kuid millegipärast meedia seda ei kajasta ega esita. Galaktlan, 3Pead – neid on veel päris palju. Usun, et nad vääriks tähelepanu palju enam, kui neile antakse.
— Kui oluliseks pead oma loominguliste tõekspidamiste ja esteetika edasiandmist noorematele?
— See ei ole väga oluline. Kuid paratamatult sa siiski jutlustad midagi, mis võib kellelegi ka korda minna. Olen koolis fotograafiat õpetanud: kunstiakadeemia tudengitele ja Tartu kunstikoolis samuti. Õpetajana on võtmeküsimus, mida võtta hindamise aluseks. Kuidas hinnata ja arendada õpilaste professionaalseid oskusi, piiramata nende mõttemaailma?
— Ka su tütar Lilian on valinud fotograafi kutse. Kuidas sellele vaatad?
— See oli puhtalt tütre valik ja ta tegi selle juba varajases lapse-eas. Ei saa öelda, et see mind kurvastanud oleks.
Mis toimub?
Näitus
Objects of Timeless II
•• Herkki-Erich Merila näitus kinnises klubis Shah on avatud oktoobri lõpuni.
•• Lahtiste uste päev näituse külastajatele neljapäeviti.
•• Kokkuleppel pääseb näitusele, helistades tel 510 7723.
