Herman Talviku nägemused ja tunnetused Adamson-Ericu muuseumis


Herman Talviku näituse avamisel ütles kunstniku lesk, imekaunilt eesti keelt rääkiv rootslanna Irma Talvik oma abikaasast kõneldes kokkuvõtvalt: “Hermanile oli kunst püha.” Herman Talviku tunnetust võib Adamson-Ericu muuseumis nautida 11. märtsini näitusel “Herman Talvik 100”. Talvikut tutvustab Kersti Koll.

Tallinnas sündinud ning pärast sõda Rootsis elanud ja töötanud Herman Talvik (1906–1984) on üks suuremaid visionääre meie kunstis. Tema sügavalt isiklikule vaimsele elamusele toetuvale ekstaatilis-religioosse tunnetusega loomingule kuulub täiesti erandlik koht Eesti kunstiloos.

Herman Talviku kujunemisteegi erineb põlvkonnakaaslaste valdavalt Pallase kunstikooliga seotud arenguskeemist, leides tuge pigem Skandinaavia kultuuriruumist.

Lõpetanud 1926. aastal Tallinnas nahkehistöö alal riigi kunsttööstuskooli, jätkas ta maali- ja graafikaõpinguid Helsingis Soome kunstiühingu koolis Ateneum. Talvik õppis Uuno Alanko, Mikko Oinoneni, Reino Harsti ja William Lönbergi juures. Soome kunstieluga jäi Talvik tihedalt seotuks kuni Talvesõja puhkemiseni. 1930. aastate teisel poolel täiendas ta end mitmel pool Euroopas, eelkõige Pariisis, kus õppis nii kunsti kui ka kunstiajalugu.

Inspiratsioon põhjast

Tema loomelaad kujunes kokkupuuteis Skandinaavia ja Lääne-Euroopa kunstikultuuriga. Soome minekuks oli Talvikul esmalt küll asine põhjus – võimalus saada tööd õpitud raamatu-köitmisalal. Kuid tundub, et õpinguteaegne kontakt Põhjamaade ja eriti Soome kunstiga, kus müstitsismi ja ekstaatilis-religioosse tunnetuse traditsioon oli märksa rikkam kui Eesti kunstis, andis erakordselt soodsa tausta Talviku loomuomase andelaadi väljakujunemiseks.

Herman Talviku isikupära ilmnes juba 1930. aastate keskel, mil ta varem viljeldud varjundipeene maastikumaali kõrval hakkas välja kujunema omanäoline nägemuslik-sümbolistlik visuaalne keel. Tollest perioodist pärineb arvukalt söe- ja sangviinijoonistusi ning monotüüpiaid, milles kunstnik tegeleb müstiliste, ajast ja ruumist väljuvate teemadega.

Tema varased tööd võluvad vahetu, siira avatusega. Kunstniku tundeskaala liigub õhkõrnast tonaalsuse ja joonevärelusest ekspressiivselt jõuliste purseteni. Üha uutes ja uutes variatsioonides korduvad sümboolsed ristid, leegid, taevaredelid ning kohati reaalsed, kohati viirastuslikud kehatud olendid – hardad inglid, hinge kriipivas võitluses deemonid ja varakeskaegseid tõstetud kätega palvetajaid meenutavad kujud.

Neis hoogsais, lihtsustava vormikeelega töödes saavutab kunstnik illusoorsest kolmemõõtmelisusest loobudes igavikulise, piiritu avaruse dimensiooni.

Lehitsedes Soomes ühes erakogus sadu Herman Talviku 1930-ndate lõpu- ja 1940-ndate algusaastate joonistusi ja kavandeid, kangastub peaaegu füüsiliselt silme ette kunstniku loomepalang, see suurt sisemist keskendumist nõudev töömeetod, mis jäi talle omaseks kogu eluks.

Aastakümneid hiljem on Talvik ühes vestluses kirjeldanud Vihalemmale oma loomeprotsessi: “Kui ma hakkan tööle, siis ma põlen, ? ma põlen, olen põlvili paberi ees, mu silmad on kinni, ühe käega otsin joonele teed, teine tõmbab, sest see, mida ma näen, on nii õrn, nii habras, ma saan vaevu jooned tõmmatud ja juba on ta kadunud.”

Mitmed tollased teema- ja vormiotsingud leidsid Talviku graafilistes lehtedes ja monotüüpiates lõpliku lahenduse alles järgnevail aastakümneil.

1934. aastast hakkas Herman Talvik esinema Soome ja Eesti näitustel. Soomes äratas ta loomelaad tähelepanu, tekkisid ostjad ja vägagi arvestatavad toetajad, nagu professor Kaila. Suureks tunnustuseks on ühe mõjukama kriitiku ja uute kunstisuundade lansseerija, tollal Stockholmis tegutsenud galeristi Gösta Stenmani huvi Talviku loomingu vastu, mis viis 1939. aastal mahuka näituse koostamiseni.

Kõrgelt hinnatud

Mõistagi märkasid Talviku isikupärast annet ka Eesti kunstitundjad. Kõnekas ning kunstnikule endale oluline oli see, et üks esimesi tema nägemusliku loomingu omandajaid oli Kristjan Raud. Talviku tööd äratasid ka Alfred Waga, Aleksander Tassa, Hanno Kompuse ja mitme teise tähelepanu. Tema erakordset annet imetledes märgivad nad aga kahetsedes, et sellisel nägemuslikul laadil on Eestis siiski napilt kõlapinda ning et loomult tagasihoidliku kunstniku tööd pääsevad näitustelegi liialt harva.

Loe veel

Sõja puhkedes naasis Talvik kodumaale ja leidis tööd õpetajana, hiljem töötas põhiliselt reaalkooli kunstiõpetajana.

1944. aastal siirdus Herman Talvik pagulasena Rootsi. Seal kujunes temast väliseesti kunsti silmapaistev isiksus, kes ühena vähestest meie pagulaskunstnikest suutis vabakutselisena arvestatavalt osaleda Rootsi kunstielus. Tõenäoliselt sobis ka Talviku nägemuslik laad sõjajärgse Rootsi sürrealismi väärtustavasse kunstipilti paremini kui 1930. aastate lõpu Eesti kunstiellu.

40 aastat kestnud Rootsi-periood oli Herman Talvikule loominguliselt ääretult intensiivne ja viljakas. Põhja-Rootsi Funäsdalenisse karmi looduse rüppe erakliku kodu rajanud Talvik esines aktiivselt Rootsi, Soome, Kanada, Austraalia ja USA näitustel. Tema töid omandasid Rootsi rahvusmuuseum, Malmö, Örebro, Göteborgi ja Karlstadi muuseum ja New Yorgi avalik raamatukogu ning paljud erakogujad.

Rootsi kriitikud võtsid Talviku omanäolisest andest ohtralt kirjutada ning tegid seda imetlevalt ja analüüsivalt.

Pagulusaastail arenes Herman Talviku looming üha suurema küpsuse, seesmise vabaduse ja vaimse kirgastumise suunas. Vesteldes 1956. aastal Endel Kõksiga kunstist, pidas Talvik enda jaoks olulisimaks, kuidas oma vaimset elamust, mis ületab mateeria piiratuse, kunstikeeles väljendada, ja küsis: “Kuidas saaks näiteks kujutada Jumala tunnetust?”

Selle probleemiga tegeleb kunstnik läbi kogu oma loomingu, mille keskmes on üldinimlikud ja filosoofilised mõtisklused: elu ja surm, usk ja lootus, kannatus ja lunastus, igavikulisus ja kaduvik. Talvik püüab haarata hõlmamatuid teemasid ja avada neid hingelise osaduse ning religioossete psüühilis-eetiliste seisundite kaudu. Ta annab neile kirglikult sugestiivse, tihti ääretult mitmekihilise tähendusväljaga visuaalse tõlgenduse, kasutades selleks meisterlikult nüüdisaegset kunstikeelt.

Herman Talviku tööd on kui lõputud jutustused, mis toetuvad ühelt poolt kristlikule ikonograafiale, teisalt sööstavad isiklikus märgisüsteemis vaimsetesse kõrgustesse.

Värvid kannavad tunnet

Tema temperamendi ekstaatilisus tuleb esile nii mustvalge graafika jõulises märgilisuses kui ka monotüüpiate ja maalide värvilõõmas. Koloriidil on Talviku loomingus tugev emotsionaalne roll – kord kasutab ta mõne tonaalsuse meditatiivsust, kord pea vitraazˇilikku kumavat kirkust. Tähendustest küllastunud monotüüpiad seostuvad märgisüsteemilt tihti kunstniku mustvalge graafikaga, kuid neile on lisandunud värvilummus ning monotüüpia ainukordsuse ja teatud juhuslikkuse võlu.

Herman Talviku graafika puhul on nauditav, kuivõrd hästi ta valdab joont ja mustvalget vastandust ning kuivõrd oskuslikult rakendab tundenootide loomiseks eri tehnikais peituvaid võimalusi. Tema sümboolika mõjusus pääseb esile eriti linool- ja puulõigetel.

Saatuse tahtel kujunes mitmekordselt sümboolseks kunstniku viimane suurejooneline sari “Reekviem” (1980–1984), mille kavandatud üheksast lehest sai valmis kaheksa. Tähendustest tiinet sarja võib vaadelda kui Herman Talviku vaimsete otsingute kokkuvõtet, milles kuivnõela tundlikkust kasutades jõutakse katarsise kaudu kirgastumiseni.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare