Hermann Hessele tagasi mõeldes

Hermann Hesselt on nüüdseks eesti keeles ilmunud piisavalt tekste, et tutvuda tema teisenemistega pika elu kestel. Tõlgitule võiks veel lisanduda kaks küpse mõtluse pärli “Nürnbergi reis” ja “Tervisvetel”, siis oleks kaanon peaaegu täielikult vahendatud.

Teatavas mõttes on Hesse gurukuulsusest hoolimata ometi väga saksapärane autor, oma katkematut seost ja hingesugulust saksa romantikaga rõhutas ta aina isegi, nagu teeb ka tema luule. Pietistlikust lapsepõlvekodust sai ta kaasa ärksa hinge ja isa poolt baltisaksa närvinõtruse, emapoolne vanaisa Wilhelm Gundert tegi talle varakult lähedaseks ka idamaa hingehoiakud, budismi ja ennekõike taoismi. Õige mõõdu ja määra tajumine, õige tee ehk tao leidmine muutus talle aina olulisemaks. Vana eraku Hesse maailmanägemises on väga palju ühist näiteks Jaan Kaplinski tasakaalufilosoofiaga.

Hesse suur looming ei saanudki päädida muu kui “Klaaspärlimänguga”, kus Josef Knechti ohvrisurm märgib maha uue tee alguse, uue võimaluse õige raja ja pineva, “maagilise” eluühtsuse taasleidmiseks. Pärast Hitleritki jäi Hesse truuks Goethele, kes kirjutas ka “Lääne-ida diivani”.

Hesse ainukeseks lõpetatud hariduseks olid õpingud Baseli tornikellameistri Perrot’ juures, kõik muu on eneseharimise ja lugemuse vili. Kuni I maailmasõjani olid kuldseljalisele Schillerile taandatud saksa kultuurimiljöö netis pügatuses ka vararomantismi mõtted üsna radikaalsed: tee sissepoole võimaldas siiski unustada lameda tegelikkuse ja püüelda olulist, ehkki hädiselt, nagu Harry Haller enne kohtumist Pablo ja Herminega. Hesse varasem looming on epigoonlik ja kummaliselt aegunud, selle paleuseks on vaikselt ühiskonnast irduv ja sumedalt resigneeruv kunstnikunatuur. Esimene suur sõda lammutas selle piiratuse, Freudi ja Jungi tunnetused andsid inimisiksusele hoopis uued mõõtmed. Hesse kriis ja lammutustöö enda kallal kestis kaua, “Stepihunt” oma maagilise teatriga oli kriisist väljumise tunnistus.

Hipipõlvkondade teejuht. Harry Halleri kaeblemisel tundub tänapäeval olevat küllap väikest piinlikkusevarjunditki. Et ta pääseb maagia kaudu, sellest luges hipipõlvkond välja juhatuse droogidesse ja tegi “Stepihundist” ja “Siddharthast” oma teejuhid. Eks kajastus ju kuuekümnendate Euroopa ja Ameerika nooruslik värskenemine ja mäss tardumuse vastu hilinemisega meilgi, nii et Hesse üleskutse vaimsetest väärtustest juhitud iseolemisele leidis vaimustuvaid kuuljaid. Alles 1987 trükki pääsenud “Siddhartha” käis käsikirjalises tõlkes käest kätte ja lisas aurat autori salatarga mainele. Muide, koos “Siddharthaga” ilmunud “Hommikumaaränd” on mu meelest Hesse läkituse õnnestunuim kvintessents.

Hesse Eestis. Kui Hesse individualistlikult mässuline pale süsteemi saboteerivas Eestis tuttavaks sai (“Klingsori viimane suvi”, “Stepihunt”), oli tema vaimsust rõhutav introvertsus paljudele teretulnud. Kindlasti oli Eestis toona lihtsam kui praegu kuulata Mozartit ja arbujalikult vaimule andudes kõik muu, eriti võim, põlu alla panna. Euroopa oli meile kompaktne museaalsus, sellisel kujul teda enam ammugi ei eksisteerinud. Meie suhtlesime kriitikavabalt suuresti sõjaeelse vaimse Euroopaga, mille olid vahendanud Uku Masing, Ants Oras, Johannes Semper, Aleksander Aspel ja mille vaba vaimu kandsid veel nii mõnedki meie kaasaegsed. Seetõttu olime tõesti eurooplased, kuid out of this world. Teatava irreaalsuse tundega, mis seal salata. Kuid vähemalt Hesse ülekaalukalt noored lugejad olid vabad võimu kiusatustest ja olulise juurest eksitavast infomürast, see oli idealistliku ahmimise ja süvenemise aeg, ametlikku ideoloogiat ei võtnud ju keegi tõsiselt. Unistajail ja endassetõmbunuil oli siiski võimalik elada kas vaimses või tegelikus ni‰is ja siin oli just Hesse neile tõsiseks toeks nende paratamatult ühekülgses eluutoopias.

Küllap seisaks näiteks Uku Masing praegu samamoodi vastu ka uue ühiskonna pürjellikkusele ja oleks endiselt veidrikuna tunduv erak, kuid nüüd tõlgendataks seda luuserlusena. Arbujate püsti- ja põikpäine vaimuheeroslus ideoloogiana on hetkel minevik, katsed pääseda postmodernistliku kõikelubatavuse põrgust, asendades selle rõhutatult sotsiaalse sõnumiga, on pendliliikumise paratamatus. Hesse lugejate konstantarvu see väga ei mõjuta, hingesugulaste hulk tänases edumaailmas on ehk peidetum kui toona, kuid arvestatavalt on neid ometi ja alati.

Et teda tunnustas ka Nobeli auhind, selles oli kindlasti oma osa reveransil rängasti räsitud saksa kultuuri humanistlike põlisväärtuste ees, mis Hesset kannavad. Kirjaniku ja isiksusena jõudis Hesse selle kõige raskemini saavutatava lihtsa inimliku küpsuseni, kus vastuolud on ühendatud ja ületatud tasakaalus, mille nimi on suure isiksuse saladus.