Saksakeelne ja -meelne maailm on eestlasele alati armas olnud, on ka praegu. Ehkki praegune eestlane püüab oma saksameelsust inglise keeles väljendada. Eestlased on tegelikult ikka eestikeelsed sakslased, indogermaanid. Semiitlus (araabia ja heebrea maailmamudelid) jääb neile kaugeks.

Uku Masingu Euroopa-vastane sõjakäik on ammu läbi kukkunud, kuigi vormiliselt seda veel (alles) jätkatakse. Nii on eestlasele armas ka saksakeelse Hermann Hesse indogermaanlik, semiitlusest kaugele jääv looming. Tema kuulus "Stepihunt" (1927, eesti k 1973) oma "maagilise teatriga" kujundas ju tuntavalt 1970. aastate ENSV tunnetamisablast komsomoliaktiivigi. Nüüd on eesti keelde tõlgitud ka Hesse romaan "Narziss ja Goldmund" (1930).

Keskaja kuldsuine hulkur

Tegemist on lummava teosega, mis sobib praktilise filosoofia käsiraamatuks. Selles mõtestatakse ja mõõdetakse - ning seda vastavuses saksakeelse indogermaanluse parimate traditsioonidega - inimese tunnetusjõudu Jumala loodud maailmas. Keskajal toimuvat kirevat sündmustikku kannab intelligentne hulkur Goldmund (eestikeelselt Kuldsuu), kes ennast teostab naistes ja kunstis. Talle vastandub mentorina teoloog Narziss, kelle maailm on klooster. Need kaks tegelast markeerivadki meelte ja vaimu, kunsti ja teoloogia, kujutluspildi ja mõiste indogermaanlikku binaarsust, millega Hesse üsna hädas on. Ta esitab oma arusaamu seejuures freudistlikus raamistuses ja euroopaliku kultuurikriitika (meie jaoks Uku Masingu) tuttaval maastikul.

Kirjutamisaja plaanis on Hesse romaani eestipoolseks vasteks aga Tammsaare "Tõde ja õigus", mis aastaks 1929 oli jõudnud Mauruse koolini (teine osa). Seepärast tulebki Narzissi ja Goldmundi kõrvale tunnetusjanuse pika poisina asetada Indrek Paas. Paraku siples Tammsaare oma Indrekuga alles Dostojevski ja Nietzsche püünistes, sellal kui Hesse oli "trendi" tabanud ja ehitas oma teksti Sigmund Freudi ning Carl Gustav Jungi paradigmasse. See Freudi-vundament kannab ideaalselt ka täna, seetõttu sobibki Goldmund ühineva Euroopa vapiloomaks. Tammsaarest on muidugi kahju, tal oli euroopalikku annet, aga tema ei tabanud "trendi".

Goldmundi jaoks on olemise esmane probleem nn kas või: "Kogu olemine näis rajanevat kahetsusel (siin on vist trükiviga, peaks olema "kahesusel" - T.L.), vastuoludel; oldi kas naine või mees, ilmahulgus või väikekodanlane, mõistuse- või tundeinimene - kusagil ei saanud korraga kogeda sisse- ja väljahingamist, mees ja naine olemist, vabadust ja korda, kihu ja vaimu, ühe eest tuli alati maksta teise kaotusega, ja ikka oli üks niisama tähtis ja ihaldusväärne kui teinegi!" (lk 230-231).

Naine maailma aluseks

Tänane Euroopa maadleb just tsiteeritud probleemiga, sellepärast on Hesse ja Goldmund praegu täiesti "in". Meie mees - dostojevskilik Indrek Paas - on aga "out". Jah, ka ühineva Euroopa nais-uurimus leiab Hesse romaanis kõige põhjapanevama argumendi. Goldmundi maailma aluseks on feminiinsus, naise-printsiip, Naine/Ema kui maailma olemus, mis ennast aga manifesteerib läbi kaduvuse ja kadumiste: "Kõik närtsis kiiresti, igal lõbul oli kiire lõpp, ja üle ei jäänud muud kui luud ja tolm. Siiski, jäi üks: igavene ema, igivana ja igavesti noor, suul kurb ja jube armunaeratus. Goldmund nägi teda jälle hetketi: hiidnaist, juustes tähed, istumas unistavalt maailma äärel, ta noppis mängleva käega ühe lille teise järel, ühe elu teise järel, ning laskis neil aeglaselt põhjatusse kukkuda." (lk 175). Julm naine, hiidnaine, ürgema kukutamas meid, inimesi, põhjatusse! Kuldsuudki vaid kui lilled, nartsissidest rääkimata - kõik närbumas, koltumas. Jääb ainult Feminiin, jääb Naine Jubeda Armunaeratusega. Tõepoolest. Mis on eestlaste tõde ja õigus selle nais-uurimusliku paraadi ja pidupäeva kõrval, mida kuulutab Hermann Hesse Kuldsuu?

TOOMAS LIIV