Heven läheb taevasse, kuid enne peetakse viimane EKA pidu
Peagi lammutamisele mineva Eesti kunstiakadeemia hoone katuse all oli lasketiir, mis aga nagu ettemääratult muutus sünnikohaks sellistele 90-ndate indie-bändidele nagu näiteks ÖÄK, Röövel Ööbik, Dallas ja Borax. Enamik nende bändide liikmeid või nendega seotud inimesi on hilisemas elus olnud tegevad kultuuriorganisaatoritena, kunstnike, disainerite ja/või (raadio)DJ-dena, mõjutades sel moel ja igaüks ise kombel meie popkultuuriteadvust. Kuid algas see kõik lasketiirust kohandatud ja Heveniks ristitud prooviruumist.
Erkki Tero ÖÄK-ist, kes läks EKA-sse graafikat õppima, meenutab, et kuna ta oli juba 1988. aastal kodulindistustega ÖÄK-i alustanud, tundus ainult loogiline bändiga ka koolis jätkata. Prooviruumiks eraldati neile alguses võimlemismattide ladustamisruum võimla kõrval. Kaks korda kolm meetrit mõõtudega ruumi paigutati vanad, legendaarse EKA bändi, Singer-Vingeri eelkäija Päratrusti kõlarid ja trummijäänused, „tonnine lahmakas sünt” ja paar kodumikrofoni. „Suuremate ruumide vajaduse lahenduseks leiti aga varsti koht ERKI katuse all, endises lasketiirus, pikas madalas pimedas ilma soojustuseta voolikus,” kirjeldab Tero ruumi, mille saatus oli peagi muutuda legendaarseks Heveniks. „Kuna tegemist oli tõesti tumeda ja kitsa ruumiga, ei võinud kunagi teada, kas oled seal üksi või virgub proovi ajal kõlarite tagant mõni eelmisest õhtust sinna ööbima jäänu.”
Päevade ja ööde kaupa prooviruumis vedelemine oli Tero sõnul regulaarne. „Alati ei jõudnud end ära vedada ja polnud ka põhjust – kogu elu ja tegevus toimus kooli piires,” põhjendab ta. Tero lisab, et kindlasti mõjutas seda ka fakt, et tegu oli märksa vaesemate aegadega.
Enneolematu meeleolu
Tallinna ülikooli sotsioloogiatudengi Rene Mäe uurimustöös (2008) Hevenist räägib tollase Boraxi liige, hilisem reklaamikunstnik ja praegune HU? produtsent Leslie Laasner, et sellest sündis ka parajalt pahameelt ning joonistusklassi kostev muusika ja hommikul õppetöö alates kooli koridorides nagu mingid kodutud magavad bändimehed tingisid selle, et 1994. aasta lõpus taheti Hevenit kinni panna. Seda siiski ei tehtud.
Heveni moodustas seal korraldatavate pidude ja mitmesuguste bändide kokkusaamiskohana ka mingi oma skene. „Kahtlemata võib öelda, et kõige edumeelsemad tegijad olid 90-ndate alul koondunud sinna,” on Tero kindel. Ignorantsus ja vastandumine tolleaegse põhivoolu muusika vastu oli tema sõnul seal üldlevinud. „Tegeleti ainult oma loomega ega mõeldud suurt tulevikule, levitamisele, organiseerimisele, läbimurdele,” tunnistab Tero, keda peeti Hevenis omamoodi liidriks. „Heveni plussiks jäigi hüppelaud mitmele bändile, aga ajad olid segased ja keegi ei osanud ennast eriti fookustada. Fookuse puudumine oli neil aastatel väga levinud – mingi aeg jõuti olukorrani, kus aastatepikkune ilma igasuguse teenistuseta musitseerimine ja katsetamine justkui ei viinudki kuhugi. Paljud otsisid ja leidsid tööd, live-muusika kultuur asendus arvutite taga omaette nokitsemisega, peale vajus elektroonika.”
Peale bändide esinemiste korraldas Hevenis ka selle aja kohta ultramoodsaid tantsupidusid Hypnosaurus (hilisem Hea Uue Heli festivali korraldaja, väikeplaadifirma Ulmeplaadid vedaja ja Tallinn 2011 üks organisaatoreid Aivar Tõnso ja raadio-DJ ning Röövel Ööbiku trummar Raul Saaremets – autor). „Muusika tuli vinüülidelt ja lampvõimude kaudu, saund ja meeleolu oli enneolematu,” meenutab Tero.
Laiemat kõlapinda pälvimata vajus suurem osa Hevenis loodud muusikat unustusse. Röövel Ööbikust sai elektrooniline Una Bomba, Dallas jätkas kontsert- ja salvestustegevust jäärapäiselt 2003. aastani. Lõppeva kümnendi keskelt alates on arvestatav osa Hevenis tegutsenud noori kunstnike-muusikuid areenile naasnud. Boraxi kitarristi Janek Murdi teame Eesti laulul esindatud kollektiivi 3Pead liikmena, taasühinenud on ka Tero ansambel Öäk ning Röövel Ööbik viljeleb oma nime all jälle kitarrimuusikat.
EKA peod on üleüldse läbi aegade olnud legendaarsed ja seda kuni praeguseni. Juba Hardi Volmer, kes õppis seal 80-ndate alguses teatrikunsti ja tegi bändi Päratrust, mäletab juhtumeid, kus üritati redeliga 3. korruse akendest sisse tungida, et peole saada. „Need peod oli teadupärast väljaspool maja popid, kehtis linna popimate pidude fenomen,” seletab Volmer, kes end aga sel ajal eriliseks peoloomaks ei pidanud. „Meil polnud vaja linna reklaame panna, piisas flaierist kooli stendil ja terve linn jooksis kokku. Piisas, kui teati, millal pidu tuleb. Ilmselt meelitas neid pisut vabameelsem õhkkond.”
Volmer, kes pärast Kalju Kivi sai kooli kultuuriorganisaatoriks, ei usu, et selline hüsteeriline populaarsus just väga kasuks oleks tulnud, aga renomeed oli vaja hoida ja pidu pidi olema selline, et pärast oleks, mida meenutada.
Natüürmort söödi ära
„Ega seal midagi väga pööraselt erinevat ei juhtunud,” tõdeb ta siiski. „Tüdrukud olid üldjuhul kaetud ülakehaga ja napsu võeti ikka. Meie majas tunti end vabamalt kui Tipi peol, see on aga selge. Meie rahvas oli tantsustiililt pisut teisem, tantsupoognad olid uhkemad.”
Küll aga meenutab Volmer, et ühe peo ajal tapeti inimene. „Päriselt,” kinnitab ta lisades, et sellest üritati jätta muljet kui õnnetusest. Tagumise väljapääsu juures olid ladustatud puitlaastplaadid ning sealt alt leiti üks neiu. „See oli narkomõrv,” usub Volmer. „Neiu oli Moskva kindrali tütar, aga meie kooli õpilane. Sellest tekkis karm skandaal.”
Samal ajal KGB-ga erilisi probleeme ei tekkinud. „Lihtne värk – autotsensuur pidi töötama,” põhjendab Volmer, kelle bänd Päratrust sai 1980. aastal KGB-lt väidetavalt ülesande jälgida Eesti nooruse meelsust kinnistel ja alternatiivpidudel. KGB lasi omaaegsele Eesti noorimale rektorile Jaan Varesele pidudest salvestusi, kuid rektor oli mõistlik mees.
Volmer ise pidi kord KGB-s aru andmas käima. „Tegime paralleelselt ka folgipidusid, bardid laulsid ja loeti luulet,” meenutab ta üht saatuslikku luuleõhtut. „Matti Miilius luges Matti Moguci luuletusi ja see osutus nii ohtlikuks, et mind kutsuti välja. Ma läksin, ähvardati, aga lõpuks ei tulnud sellest midagi, lubasin olla hoolas.”
Ike Volkov, kes õppis seal 70-ndate alguses arhitektuuri ja tegi bändi Kukerpillid, meenutab, et tema ajal paar korda oli veidi pahandusi, kui pidu väga hoogu läks. „Kui mõni luku taha jäi ja kardinate vahel uinus ja enam välja ei pääsenud. Kui natüürmort ära söödi ja seinal olev fresko lõhuti ja tubli neiu õllevaati visati. Aga see kõik on üks heleroosa mälestus,” leiab Volkov valdavalt spontaansete pidude kohta.
Muusika+kunst
EKA maja viimane pidu
19. veebruaril kell 20
•• Esinevad:
Pära Trust, Kukerpillid, Röövel Ööbik, Luarvik Luarvik, Lu:k,
Zahir, Ki wa, Andres Lõo
•• Avatud kogu maja keldrist pööninguni, sh legendaarne prooviruum Heven
•• Näidatakse Pära Trusti filme, installatsioonid ja kunstiprojektid
•• Esitletakse EKA bändide ühist kogumikplaati „EKA Muusikafond”
