Heyerdahl täitis elu seiklusega
Rändur maailmameredel ning maailmamütoloogiates nii nagu Heyerdal oli, võib teda mõneti võrrelda kuulsate kaasmaalaste Roald Amundseni ja Fridtjof Nanseniga. Kui nood kaks püüdsid hõlmata veel hõlmamata polaaralasid, siis Heyerdahl tegutses ühelt poolt fantaasia ja teaduse, teiselt poolt spordi ja poliitika piirimail.
Oma elu viimases raamatus seikleb Heyerdahl veelkord läbi oma elu. See on üsna põnev lugemine nii lähiajaloo huvilisele kui teadus- ja loodussõbrale. Oma esimesel ja kõige tuntumaks jäänud merereisil purjetas Heyerdahl väikese meeskonnaga balsaparvel Kon-Tiki 1947. aastal Peruust Tuamoto saarele. Sellega lootis ta leida tõendust oma hüpoteesile, et Polüneesia asustati Lõuna-Ameerikast. Mees kohtas teadlaskonna visa vastuseisu, mis siiski ajapikku vaibus, kui hakati arvestama ka muid argumente. Heyerdahl ise jätkas rahvasterändamise uurimist, purjetades küll bambuslaeval Ra Aafrikast Lõuna-Ameerikasse, küll roolaeval Tigris Iraanist lääne poole.
Oma hüpoteesides toetus Heyerdahl kindlale usule, et kultuuride kirjapanemata mälu – müüdid, legendid – sisaldab autentseid andmeid rahvaste ajaloo kohta. Sellega on Thor Heyerdahl justkui meie Lennart Meri mõttekaaslane. Otsis ju Merigi Kaali meteoriidiplahvatuse jälgi läbi kollektiivse mälu.
Nii nagu Meri ideed virgutasid Eesti kolmekümne aasta tagust sumbunud õhustikku, nii virgutas Heyerdahl Teise maailmasõja järgset konfrontatsiooniatmosfääri. Tema reisiraamatutel õnnestus jõuda üsna pärast esmatrükki eestigi keelde, pärast seda kui Nikita Hruštšov need heaks kiitnud oli. 1956. aastal ilmunud ning Lihavõttesaarest pajatav “Aku-Aku” ja aasta pärast seda välja tulnud “Kon-Tiki” said üheks sarja “Maailm ja mõnda” loetavamateks teosteks.
Heyerdahli ideeks on olnud seegi, et eri rahvused suudavad omavahel rahumeelselt koos töötada. Mille kinnituseks reisis rahvusvahelise meeskonna seltsis. Ent nagu ikka, pole Heyerdali tegevus olnud sugugi üheplaaniline. Oma eesmärkide saavutamiseks arendas ta koostööd nii Nikita Hruštšovi kui Fidel Castroga, nii Saddam Husseini kui Alberto Fujimoriga. Et mainida vaid värvikamaid riigijuhte. Ta tunnistab neis 1990. aastate lõpul kirjutatud mälestustes oma pettumust Husseini suhtes. Ent näiteks mitte Castro suhtes. Nõnda ei saagi täpselt aru, mis joont see reisimees ajab. Peale selle, et unistas luua oma impeeriumi. Kus kõik on õnnelikud ning tuletavad uuesti meelde põllupidajate eelsete esivanemate tarkused.
Seepoolest oleks Heyerdahl kindlasti leidnud ühise keele Ishmaeli-nimelise gorillaga Daniel Quinni raamatust, mis ka üsna äsja eesti keeli ilmus.
Ehk oli Heyerdahli teeneks mitte niivõrd see, et suutis maailma meelt lahutada või pani teadlased mõtlema müütide tähtsuse üle, vaid pigem hoopis asjaolu, et tema oli üks esimestest, kes juhtis tähelepanu keskkonna globaalsele saastamisele. Kasutades ära pressi suure huvi tema reiside vastu, ei väsinud Heyerdahl toomast näiteid maailmamerede seisundi üle, kinnitades neid ka oma ekspeditsioonide käigus kogutud andmetega.
Heyerdahli elu oli nii kirev, et pea igaüks võib sealt leida tõestusi omaenda eelistustele. Nii et üks põnev raamat, mis lisaks kõigele on paljuski aktuaalne ka nüüdis-Eesti kontekstis.
