"Hiiob" kui kultuurilooline tähis

Tallinna Suvemuusika Festival algas oma kõrgpunktiga - 16. augustil kõlas Estonia kontserdisaalis maestro Neeme Järvi juhatusel Artur Kapi monumentaalne oratoorium "Hiiob". Suurteose ettekandes osalesid ERSO, RAM, Oratooriumikoor, Eesti Poistekoor ning solistid Taimo Toomast (Hiiob), Urve Tauts (Hiiobi naine), Mati Palm (Jumal), Mart Mikk (Saatan) ja Ines Maidre orelil. "Hiiobi" käsikirja uue redaktsiooni valmistas ette Vardo Rumessen.

Enne avahelisid võttis sõna kontserdi patroon, Riigikogu aseesimees Tunne Kelam, kes rõhutas, et tegemist on erakordse sündmusega ning seda mitte ainult Eesti kultuuriloos. Järgnevalt võrdles Kelam prohvet Hiiobi ja Eesti rahva saatuse ühisjooni ning toonitas, et mõttetuid katsumusi pole olemas, kui on võimalus neid mõtestada ning läbielatust edasiseks kogemusi ammutada.

"Hiiobi" ajaloolist esiettekannet juhatas 1931. aastal Juhan Aavik. Kuna viimati kõlas oratoorium Verner Nerepi dirigeerimisel aastal 1943, siis oli kuni käesoleva ettekandeni neid inimesi tõenäoliselt väga vähe, kes seda teost elavas esituses võiksid üldse mäletada.

"Hiiobi" muusika illustratiivsus

Oratooriumi esituse tervikmuljet puudutavalt peab kõigepealt nentima, et teos on küll pikk (puhast muusikat tund ja 18 minutit), kuid mitte raskesti kuulatav ega kuulajat väsitav. Helilooja on vägagi täpselt jälginud libreto süzheelist arenguliini ning seetõttu on muusika ka küllalt suures osas illustratiivne, mõnikord lausa filmimuusikaliselt kirjeldav (näiteks orekstriepisoodis "äike ja torm"). Teisalt toetab siin orkestratsioon küllalt selgelt koorifaktuuri, mis ei lase kõlapildil liiga tihedaks muutuda. Teiste sõnadega tundub orkestratsioon küll massiivne, kuid mitte ülekoormatud. Siia juurde veel erinevate kooride, koorirühmade ning solistide vaheldumine, mis massiivset muljet omakorda hjutab ning kujundab üldiselt kõlalist mitmevalentsust.

Juba alguse eepiline orkestri sissejuhatus annab emotsionaalse võtme muusika saagalikuks evolutsiooniks - esimesed neli numbrit arenevad katkematult ja homogeenselt läbi Hiiobi tänupalve kuni "Jumaliku tõotuseni", mis on draamaintriigi apogeeks. Siit algab juba järgmine faas, sest mängu tuleb Saatan (Mart Mikk). Muusikas hakkab nüüd valitsema teine plaan, närvilise rütmipildi ning kiirelt varieeruva dünaamikaga, ebapüsivuste ja teravate orkestraalsete aktsentide kõlamaailm. Dissoneerivate kromatismide foonil alustas solist oma retsitatiivset osa - Mart Mikk kujundas Saatnast ootuspäraselt õela skeptiku ("ka Hiiob pöörab Sulle selja").

Dramaturgilised kõrghetked

Esimene dramaturgiline kõrghetk kujunes mees- ja segakoori numbris "Sa oled Sa!". Koorifaktuur muutub siin imitatsiooniliselt polüfooniliseks, dirigent kujundas selle täpse reljeefi ning arendas episoodi tervikuna mõjuvõimsasse kulminatsiooni. Teose muusikalise arhitektuuri teine sisuline faas lõpeb mees- ja segakoori numbriga "Suur võit", mis on pimedusejõudude võidurõõmus bakhanaal ning tähendab Hiiobile muidugi katastroofi.

Nüüd tuleb dramaturgilisse arengusse pööre - muusikasse ilmuvad kaebeintonatsioonid, Hiiobilt on ju võetud kõik, mis ühelt inimeselt võtta annab. Selles kompositsioonilise mõtte arengufaasis ilmub ka üks ere soleeriva viiuli ning oreli episood - täiesti ootamatu instrumentide konstellatsioon. Orelil (Ines Maidre) võis kuulda delikaatset registrite vahetust, mis võimaldas viiuli (Maano Männi) sügaval tundeskaalal mõjuvalt eksponeeruda. Järgnev "Hiiobi palve" oli sisuliselt n-ö vastukulminatsioon - Taimo Toomast väljendas siin Hiiobi traagikat ooperliku rollikujundusega.

Oratooriumi teises pooles alustasid Hiiobi naine (Urve Tauts) ja Hiiob ooperlikku dialoogi. Tauts kujundas oma partii tugeva ekspressiivse väljendusjõuga, mõlemad solistid olid oma rollides artistlikult veenvad - Toomast saatusega lepitajana ning Tauts hüsteerilise abikaasana. Toomasti kõige sisendusjõulisem number järgnes peatselt, see oli võimsa orkestraalse algusega muusikaline monoloog "See päev olgu neetud..." Jumalale (Mati Palm) jättis Kapp oma "Hiiobis" muusikaliselt küllalt isikupäratu ja episoodilise rolli, seetõttu oli Mati Palmile kõige kandvamaks etteasteks oratooriumi eelviimane number.

Lõpufuuga algas väga energilise ja markantse teemaga. Maestro Järvi valis siin tempo, mis oli küll rõhutatult aktiivne, kuid mitte kiire, seetõttu kõlas ka lõpukulminatsioon meeldejääva suurejoonelisuse ja majesteetlikkusega. Tormiline aplaus, publik seisis saalis püsti - ja finaal läks kordamisele. Eesti kultuurilugu sai ühe taaselustatud suurteose võrra rikkamaks.

IGOR GARSHNEK