”Vahel torkab silma, et Eestis arutatakse midagi, mis teistes Euroopa riikides on juba ammu järele proovitud ja optimaalne lahendus leitud – ei ole ju tõesti mõtet igas valdkonnas omamoodi teha või uut leiutada,” sõnab ta. Olgu see siis vanemapalk, ravikindlustus, prügi sorteerimine või prostitutsioon. Aga see ei tähenda veel, et ta Eestile kaasa ei elaks.

Küll aga on ta Karlsruhes elades väga kursis koduse kontserdieluga, sest Eesti muusikute kontserte toimub seal tihti. Veebruaris esineb Kalle Randalu näiteks.

Saksamaale õppima sõites kavatses Hipe end ühe aasta Berliini Vabas Ülikoolis (Freie Universität Berlin) täiendada. Ta kuulas seal loenguid ajaloost, kunstiajaloost ja politoloogiast ning õppis itaalia keelt. Juhuse tõttu sattus ta elama vana ülikoolilinna Heidelbergi lähedal asuvasse Karlsruhesse ning sai veel paariks aastaks stipendiumi. Ta hakkas kirjutama doktoritööd naisüliõpilastest Weimari vabariigi ajal (1918–33) Heidelbergi ja Karlsruhe Ülikooli (n-ö klassikalise ja tehnikakõrgkooli) näitel. Doktoritöö tahab Hipe järgmiseks aastaks valmis saada.

Hipe ja tema abikaasa Ingo poeg Hugo Juhan on 7-kuune ning temaga tegeleb Hipe vabal ajal kõige meelsamini. “Hugo elus toob praegu iga päev midagi uut,” sõnab naine. Ema suust kuuleb Hugo vaid eesti keelt, isa suhtleb lapsega oma emakeeles.

”Kraadiõpe on Saksamaal Eestiga võrreldes võib-olla lihtsam, sest puudub töö esitamise tähtaeg, ent teisest küljest jäävadki paljud oma väitekirja lõputult viimistlema,” ütleb Hipe.

Elamisraha on Hipe teeninud nii raamatukogus töötades kui keeletunde andes, harvem tõlketöid tehes. Praegugi õpetab ta nn õpperingis inglise ja saksa keelt (küsitluste järgi on iga teine saksa õpilane võtnud või võtab järelaitamistunde).