Hirmus emme, jäljetu kadumine ja lendav London
Mare Müürsepp
lastekirjanduse uurija
Tõlgitud lasteraamatute hulk võib tunduda meeletu nagu jõgi, mis plaanib üleujutust, või tormituul, mis tahab metsa maha murda. Nii poes kui ka raamatukogus on kõvasti tegemist, et pakutav üle vaadata.
Et tõlkelastekirjanduses sotti saada, on IBBY (rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu) eesti osakond algatanud Paabeli Torni auhinna võistluse. Tänu võistlusega kaasnevale andmekogumisele hakkab tasapisi joonistuma pilt tänapäeva lastekirjanduse vahendamise seisust, seda nii eri keeli kui ka lugejarühmi arvestades.
Vastsel võistlusel osalenud teosed olid 16 autorilt, neist 9 kirjutavad inglise keeles. Nii rootsi, soome kui ka prantsuse keelest oli igast tõlgitud kahe ja vene keelest ühe autori tööd – Grigori Oster. Võitja kuulutatakse välja novembri keskel, kui leiab aset pidulik auhinnatseremoonia. Olgu siinkohal ka täpsustatud, et vaatluse all on ilukirjandus, mitte pildi-, aime-, piiksu- ega muud trükised.
Igale lugejale, olgu ta mistahes vanuse või suunitlusega, leidub midagi. Mudilaskirjanduse riiulit täiendavad oluliselt Tove Appelgreni teoste tõlked (tlk Tõnis Arnover). Raamatud “Vesta-Linne ja hirmus emme”, “Vesta-Linne ja Nuusu” ja “Vesta-Linne, kohe voodisse!” tegelevad igipõliste väikelaste teemadega, lähenevad neile aga värskelt ja julgelt. Juba ammu on kunstipüüuline mudilasraamat kasvanud välja didaktilisest mudelist “mis on hea ja mis on paha”. Igal asjal on mitu plaani. Appelgreni raamatud jälgivad nii last kui ka täiskasvanuid probleemses olukorras. Kirjanik tabab imehästi lapse meele-olusid, millest ühe tähelepanuväärsema osa moodustab segaduse tunne: laps ei saa isegi aru, mida ta tahab või ei taha, ei oska enesele selgitada oma rahutuse põhjusi, ei saa aru, kuidas täiskasvanu temasse suhtub. Oma armas ema võib muutuda lapse silmis hirmsaks, kuna laps ei saa selgust, mida ema lapse jonnihoost arvab, ega oska ennustada, kuidas ta käitub. Vesta-Linne vihkab sukkpükse ja venitab hommikuse riietumisega. Ema “näib endiselt väga rahulik, kuid temas on midagi kahtlast nagu näljases jääkarus, kes on kinni kiilunud jääauku. Vesta-Linne aimab, et kohe varsti hakkab midagi juhtuma…”
Ei ole kerge olla laps. See pole tänane uudis. Lapse meeltesegaduse ja hingelise abituse tunnet on läbi aegade kujutanud paljud meisterkirjanikud oma lapsepõlvemälestustes: Tove Jansson, Nikolai Garin-Mihhailovski, Jaan Lattik. Appelgren teeb seda lapslugejale mõistetavalt. Laps ei oska oma käitumist juhtida, ta saab aru küll, kui lugu on täbar, aga ikkagi ütleb või teeb midagi, mis täiskasvanu veel rohkem närvi ajab. Kasvatusteaduse klassikud on öelnud, et lapsel peab olema võimalus olla paha, sest siis saab ta ennast tundma õppida. Kes on kogu aeg hea ja sõnakuulelik, ei õpi kunagi tundma oma võimu ja võimaluste piire.
Algaja seiklushimuline leiab põnevat Sara Nickersoni raamatus “Kuidas kaduda jäljetult, nii et sind kunagi ei leita” (tlk Elina Aslett). Selle loo algusest peale on selge, et praegusaegne lastekirjandus on omaks võtmas keerukamaid jutustamisviise kui üks lugu lihtsalt otsast lõpuni esitada. Jutt algab osutusega kahele ajale – praegu ja kakskümmend aastat tagasi, ja lugu räägitakse kahest vaatepunktist – saarel elav poiss Boyd ja saarele sõitnud tüdruk Margaret. Margareti ema asutab müüma saarel asuvat maja, millel selgub olevat saladuslik seos Margareti isaga, kes uppus aastaid tagasi. Tavalisele jutustusele lisaks hakkab jooksma koomiksis antav süÏeeliin. Nii et igav lugejal ei saa hakata, on, mida nuputada. Samas on iga peatükk eraldivõetuna ettekujutatav ja hoogne.
Tuija Lehtise “Tiivad varvaste vahel” (tlk Sander Liivak) on tõsielujutt, mis esindab põhjamaades väljakujunenud noorteloo mudelit: purunenud perekond, nooruki sattumine uude keskkonda, meelemürgid, vägivald, suhted selle ja teisega. Kui ehk varem võisid soome noortejutud (Keskitalo “Tabletid”, 1976) meie lugejale tunduda soomelikud, siis tänaseks tundub elupilt kahel pool lahte sarnasemaks muutunuvat, nii et Timo mõtted ja mured mõjuvad siingi elulistena.
Fantaasiamänguline kirjandus, kunstmuinasjutt ja ulme on pikka aega olnud maailma laste- ja noortekirjanduses kesksel kohal, seda on kõige rohkem ja selle ümber ka juttu kõige enam. Iseloomulik on sarjalisus: kui juba mingi maailm välja on mõeldud, siis mängitakse selles pikalt. Selgi aastal ilmus taas raamat Terry Pratchettilt, “Tillud vabamehed” Kaaren Kaera osavas tõlkes. Noore ja püüdliku imelapseks peetud Christopher Paolini “Eragon” sai järje “Vanem” (tlk Marge Paal), mida nii mõnedki lugejad peavad eelmisest paremaks. Tahame või ei, aga lastekirjandusega liigituvad tihti ühte teosed, mille adressaadiks on inglise keeli YA, young adult, noor täiskasvanu. Philip Reeve’i “Surelikud masinad” ja “Kuldseeklid” (tlk Kristina Uluots) esitavad mõistuslikus plaanis äärmiselt teravmeelset lugu linnadest, mis on niivõrd monstrumlikeks arenenud, et võtavad end maast lahti ja hakkavad liikuma, tee peal väiksemaid asulaid alla neelates. Linnaelanike võimujanu viib vastasseisudeni, kust pole loota midagi peale tapatalgute ja masinate kolina. Tegelased surevad kui kärbsed, inimlikku soojust pole kusagilt leida.
Et ka pööraseimat fantaasiapõimingut võib arendada inimsuhetele keskendudes, näitab Louis Sachari “Augud”. Tõlkija Leelo Märjamaa on kirjastuses Draakon ja Kuu sihiks seadnud ameerika lastekirjanduse paremiku vahendamise, ja see on tänuväärne töö. Kirjandust on laias ilmas meeletult palju, nii et tuleb õhutada kirjastajaid ja tõlkijaid häid valikuid tegema.
