Hirvepark — koht, kus vaba mõte murdis läbi
“Seda pühapäeva oli nädal aega oodatud suureneva ärevuse õhkkonnas. Laupäeval, 22. augustil ilmutas üleliiduline televisioon ja ajakirjandus selget ärritust Molotovi-Ribbentropi pakti tähistamise plaanide suhtes, serveerides seda “välismaise sekkumisena NSV Liidu siseasjadesse” ja “fasˇistide sepitsusena”. MRP-AEG infobülletääne trükiti põlve otsas ja nii said ka seda kirjeldust paraku lugeda vaid inimesed, kelleni väljaanne tuttavate kaudu jõudis.
Riiklikest meediakanalitest raiuti peale vastupropagandat. “See spektaakel, mis mängiti nende poolt maha Nõukogude-vastase stsenaariumi järgi, tõi kahjuks kokku mõnisada uudishimulikku,” luges Urmas Reitelmann 23. augusti õhtul matuselise ilmel “Aktuaalses kaameras” ette ETA ametliku teadaande.
Raekoja platsile kogunenud kuni 7000 inimest ei osanud sinna oodata võimud ega korraldajad ja nende liikumine Harju mäest üles kujunes paljudele enneolematuks elamuseks. Miilits ja KGB olid blokeerinud pääsu Toompea lossi juurde. Hirvepark oli ainus koht, kuhu rahvamass ära mahtus.
“Täna on tähelepanuväärne päev ning ühtlasi kurva ja häbistava sündmuse aastapäev,” alustas ürituse peakorraldaja Tiit Madisson tookord ajaloolist kõnet, milles kirjeldas Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärgi ja okupatsioonikuritegusid Eestis.
Hirvepargis kõnelesid siis Heiki Ahonen, Erik Udam, Willy Rooda, Merle Jääger, Lagle Parek, Jüri Mikk, Raivo Raave, Kalju Mätik ja keegi Platon Afanasjev, kes millegipärast arvas viibivat endiste gestapolaste keskel ja vilistati välja.
Esimene Hirvepargi miiting oli algusest lõpuni rahumeelne, kuigi omas ajas täiesti ennekuulmatu väljakutse kommunistlikule diktatuurile.
Löök allapoole vööd
Parteinomenklatuur oli Hirvepargi ürituse sisuliselt maha maganud ja suutis vastulöögi anda alles järgnenud päevil. Ajalehtedes ilmutati paskvilli-stiilis kirjeldusi, milles üritati Madissoni, Parekit ja Mikku näidata tavaliste varaste ja sulidena. Ajalehes Edasi ilmunud vestluses Mart Kadastiku ja EKP ideoloogiajuhi Rein Ristlaane vahel võis selgelt välja lugeda, et just keskkomitee oli propagandarünnakute taga.
Loomeliitude kultuurinõukogu saatis Hirvepargile järgnenud meediavalede tõttu 9. oktoobril 1987 lausa protestikirja EKP KK propagandaosakonna juhatajale Silvi-Aire Villole. Hiljem keeras ametlik propaganda vindi lõplikult üle – kuulutades ühe liikumise Elu Sõna juhtidest avalikult pederastiks.
Juba kleebitud siltidest vabaneda on olnud raske kui mitte võimatu – suur osa eestlasi teab siiamaani, et ju need dissidendid mingid kahtlased inimesed olid. Venekeelse elanikkonna seas juurutati aga “fasˇistide ürituse” silti.
Reagan andis vabaduse
MRP-AEG loodi 15. augustil 1987 ja selle liikmeid oli aasta hiljem 19, koos auliikmeteks valitud, kuid ikka veel vangistuses olnud Mart Nikluse ja Enn Tartoga.
Ilma USA presidendi Ronald Reagani surveta Nõukogude liidrile Mihhail Gorbatsˇovile poleks ilmselt olnud ka piisavalt vabaduses viibinud dissidente. Enamik MRP-AEG liikmeid oli alles hiljuti olnud 1970. ja 1980. aastate avalike protestikirjade pärast trellide taga.
Sedapuhku olid esireas lätlased. Ühendus Helsingi ’86 korraldas miitingu Riia vabadussamba juures 14. juunil 1987, seejärel oli Eesti ja Leedu dissidentidel juba võimatu järgmist aktsiooni vahele jätta. Siit algas aga kogu Nõukogudemaa lagunemine. 1989. aastal murdus kommunism koos Berliini müüriga.
KGB jäi jõuetuks
Mihhail Gorbatšovi 1986. aastal väljakuulutatud nn uutmine oli tekitanud parteifunktsionääride jaoks paraja segaduse. Varem üliagar KGB jäi võimetuks, et vabanemist tõrjuda. Kommunistid, kes pidid end uutjatena esitlema, kartsid otsuseid langetada.
1987. aasta kevadel puhkenud fosforiiditüli oli ilmselt esimene, kus kompartei andis eestlaste arvamusele järele. Vabadust kasutasid esimeste seas muinsuskaitsjad, keskkonnakaitsjad ja endised poliitvangid. Nelja mehe ettepanekut Isemajandavale Eestile (IME) üleminekuks 26. septembril 1987 on võimalik pidada ka parteisiseseks vastuseks Hirvepargi nõuetele.
2. veebruaril 1988 kaotas kompartei Tartus miitingut tõrjudes lõplikult enda võime sündmusi pidurdada. Loomeliitude tipptund tuli 1988. aasta aprillis, kui Heinz Valk nõudis nende raadios üle kantud pleenumil Eestile iseseisvust. Üritusel Eestimaa Laul 11. septembril 1988 nõudis iseseisvumist Eesti muinsuskaitse seltsi esimees Trivimi Velliste.
1987–1988 kujunes välja ka lahkheli nende vahel, kes arvasid, et ühiskonda on võimalik parandada kommunistliku partei võimu all ja nende vahel, kes pidasid seda võimu juba olemuselt kuritegelikuks.
IME algatajate hulka kuulunud Edgar Savisaar teatas Rahvarinde kongressil 1988. oktoobril, et tema kompartei võimumonopoli ei kõiguta ja “äärmuslastega” MRP-AEG-st tegemist ei tee. Kuni 1989. aasta Balti ketini vältis Rahvarinne sõna “iseseisvus,” eelistades NSVL-i liidulepingu ideed.
MRP-AEG kasvas 1988. aasta augustis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiks, mis kuulutas eesmärgiks Eesti iseseisvumise. Koos muinsuskaitse seltsi ja kristliku liiduga algatati 1989. aastal Eesti kodanike komiteede liikumine, mis murdis läbi ka vastupropagandast, korjates iseseisvuse taastamise nõude taha enam kui 600 000 registreeritud kodanikku. Rahvarinne boikoteeris seda ettevõtmist.
Eesti taastas oma iseseisvuse Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu ühisotsusel 20. augustil 1991. Esimesest pääsukesest Hirvepargis möödus neli aastat.
Hirvepargi sündmustes osalejate arv oli korraldajatelegi üllatuseks
Henno Arrak,
kunstnik
(Katkend Hirvepargi seltsi mälestusteraamatust, mida esitletakse tuleval neljapäeval.)
•• Meie elasime tollal Pääskülas, Kalda 10. Ettevalmistused tehti seal, see oli Tiidu (Madisson – toim) peakorter. Tiit valmistas siin ette kõnet. Meie pojaga tegime loosungeid. Riide peale, et saaks kokku rullida. Need loosungid läksid Eve Pärnaste kotti ja võeti välja alles Hirvepargis. Kartus oli, et muidu äkki vahepeal rebitakse käest. Pargis jagati laiali. Mina sain loosungi “Stalinlikud timukad kohtu alla!”
Ettevalmistuse käigus viisime Tiidu linna. Oli ette nähtud nii, et kell 12 saadakse Raekoja platsis kokku. Tiidul oli ette nähtud, et ta ootab Harju väljaku ääres sobivat momenti ja siis tuleb Raekoja platsi. Kümme minutit enne määratud tähtaega ei olnud kogunenud veel kuigi palju rahvast. Inimesed jalutasid, vaatasid kaupluste vaateaknaid ja just nagu ootasid midagi. Kui aga kell sai 12, siis tulvas rahvast järsku igast tänavast ja plats täitus inimestega. Keegi oleks nagu andnud märku, et nüüd läheb lahti!
Linna sisekorraülem, see oli vist miilitsapolkovnik, ütles Madissonile, et Raekoja platsis ei saa lubada seda meeleavaldust. Minge Hirveparki.
•• See oli tõesti meeliülendav vaatepilt, kui terve Harju tänav oli inimestega täidetud! Harju tänava ääres oli vabaõhukohvik, külastajad vaatasid hämmelduses seda inimjõge. Juba olid väljas ka loosungid. Need kõik ei olnud meie tehtud, olid iseseisvalt kaasa võetud. Välgatasid niisugused plakatid sümboolikaga, kus olid võrdsustatud sirp ja vasar haakristiga.
•• Siis algas koosolek ise, Tiidu kõnega. See on praeguseks üldtuntud. Lauldi ka üks laul “Meil merevood on vabad”. Selle peale esines Platon Afanasjev, üks praeguseni mulle arusaamatu kuju, keda võis Tallinna kohvikute püsikliendiks lugeda. Olen minagi temaga ühes lauas kohvi joonud. Ta luuletas ja teda saatis edumeelse poeedi maine, keda tema eesrindlike kirjanduslike vaadete pärast ei taheta kirjastada. Ainevaldkond, mida ta oma loomingus käsitas, puudutas põhiliselt Punaarmee juhtkonna hävitamist nn suure terrori käigus. Mind jättis see teema täiesti ükskõikseks ja tekitas pigem kahjurõõmu: nägin neis sündmustes jumaliku õigluse võidutsemist. Vastaspoole ainukese esindajana, kohe minu kõrval, seisis kenas piduülikonnas Arnold Meri. Tema ei sekkunud kuidagi meeleavalduse käiku. Afanasjev aga pidas vajalikuks sekkuda. Ta ütles, et on kommunistliku internatsionaali funktsionäär, kuid selleks oli ta liiga noor. Talle oli vastuvõtmatu, et lauldi Leegionäride marssi, Kalju Mätik aga tegi talle selgeks, et tegemist oli siiski ühe teise lauluga.
•• Laiali mindi rahulikult. Kedagi kinni ei võetud. Keegi ei jälitanud.
Lagle Parek,
rahvakogunemise organiseerija
•• Meie ei osanud midagi arvata, kas rahvas tuleb või ei, kas isegi sõbrad tulevad või ei, kõik oli lahtine. Õhtul oli juba teada, et enamik sõpru tuleb kaasa, sest plakateid tehti Arrakute majas Pääskülas täie hooga. Minule tegi nalja kahe mehe kahekõne: Karl Arrak kirjutas vaba käega plakatile teksti ja kõrval targutas Kalju Mätik. Üks noor oli kunstitudeng, teine teenekas dissident. Kalju püüdis tõestada, et nii lohakalt ei tohi plakateid teha, et tähti peab ikka läbi sˇablooni tegema, aga Karl vaatas töö juurest üles Kalju poole ja ütles: ainult diktatuuri riikides on plakatid standardsed. Mulle tegi see kahekõne väga nalja.
•• Repressioone me eriti ei kartnud, sest olime kindlad, et meid ei ole võimalik provotseerida ja muidu enam vägivald polnud mõeldav. Plaan oli selge, Tiit Madisson peab end varjama kuni rahvas on koos, Heiki Ahonen suunab Raekoja platsile tulnud inimesed Linda kuju juurde ja Patkuli treppide juures ootame inimesi, et koos nendega minna Linda kuju juurde, Ilse Heinsalu ja mina. Hirmu ei tundnud, aga meeletu rõõm oli.
•• Pärast minu üleskutset astuda stalinismi ohvrite monumendi algatusrühma, algas meeletu kirjapanemine, sest kohe hoiatasime, et luba koguneda on ainult poolteiseks tunniks. Oma andmeid saadeti isegi suitsupakil. Kirja sai üle saja inimese. See oli tolle päeva julguse piir.
•• Läksime laiali täpselt õigel ajal ja süda laulis. Oli toimunud uskumatu rahvakogunemine, sest eelnevatest aruteludest jäi kõlama, et kui tuleb sada inimest, on hea, aga asi tuleb ära teha ka kahekümnega.
Urmas Reitelmann,
endine AK uudistediktor
•• Hirvepargi toimumine oli ette teada. Sõbrad rääkisid ja jutt liikus. Käisin oma elukaaslasega ka sealt läbi. Tolle aja kohta oli seal tohutult rahvast. Oli hirmusegune tunne ja hallides ülikondades mehi liikus kole palju ning igasugused kaamerad surisesid ümber. Ega seal räägitud midagi, millest inimesed midagi ei teaks. Aga välja ütelda oli muidugi tavatu.
•• Mul oli toona vaba päev, kuid uudishimust läksin pärast seda “Aktuaalse kaamera” toimetusse, et vaadata kaadreid. Neid muidugi polnud enam, KGB oli need ära viinud. Jäin kohvikusse veel istuma ja äkki tuli ligi programmidirektor Voldemar Lindström ja teatas, et ma pean ette lugema eriteadaande selle sündmuse kohta. Mulle öeldi, et seda ei saa lugeda päevane uudistediktor, sest too oli naine ja ettelugejaks pidi tingimata mees olema. Mul oli hirmus häbi, sest see avaldus oli lihtsalt jube. Tüüpiline nõukogudelik belletristika.
•• Seda oli nii piinlik lugeda, et ma vist ei tõstnud silmigi kordagi paberilt üles. Ma pidin selle ka vene keeles lugema ja kuna ma seda väga hästi ei valda, siis kukkus see kõik vist üsna koomiliselt välja. Mul oli pärast hirmus stress, jalutasin üksi öösel Kadriorus ringi ja põdesin hirmsasti.
•• Kui ma hiljem rääkisin seda lugu New York Timesi korrespondendile Moskvas, siis tema kirjutas sellest ühes artiklis ja seal oli minust hoopis mingisugune vabadusvõitleja tehtud.
