Hispaania muusika tõusis alternatiiviks
Viiuldaja Arvo Leibur üllatas nägematu tulisusega
muusikakriitik Muusikaõhtuga Mustpeade Majas lõpetas trio Arvo Leibur, Terje Terasmaa ja Heiki Mätlik kümnekontserdilise Eesti-ringreisi. Emotsionaalne programm hispaania ja Ladina-Ameerika maade eksootilisest muusikakultuurist kujunes meie akadeemilistele kontsertidele jahedal suvehakul kuumavereliseks alternatiiviks. Alternatiiviks ka selles mõttes, et mõned esitatud teosed seostuvad pigem olustiku- kui süvamuusikaga. Meile meelelahutuslike ja tantsulistena tunduvad ladina-ameerika rütmid on aga tegelikult ka osa sealsete rahvuste muusikalisest kõrgkultuurist. Ladina-Ameerika (uus)traditsioonilise muusika juured viivad Hispaaniasse – kitarri kodumaale (oma osa kitarri eelkäija vihuela kujundamises oli ka mauridel).
Õhtut alustasid Sarasate “Andaluusia romansiga” Arvo Leibur ja Heiki Mätlik. Leiburi mängus oli tunda iseloomulikku emotsionaalset ja kandvat viiulitooni, mis mõjus nii jõuliselt kui ka kirglikult. Albénize “Tango” on tuntud lugu – Leibur ja Mätlik rõhutasid rohkem selle väljapeetud karakterit kui tantsulisust. Sama kehtib ka Julian Arcase “Bolero” esituse kohta. Raveli hästi tuntud “Boléro” järgi kujutame seda hispaania tantsu ühekülgselt ette – ühe pidevalt korduva motiivi ning katkematult militaarse pulsiga. Arcase “Boleros” on hoopis teistlaadi, palju vabam (ka rahvalikum) muusikaline mõttearendus.
Fritz Kreisler pole küll hispaania, vaid austria komponist, ometi sobis tema Sicilienne Leiburi ja Terasmaa esituses kavva hästi. Viiulil kujunes siin tundeküllaselt romantiline meloodiajoonis, mida Terasmaa neljahäälsed vibrafoniakordid omasoodu delikaatselt ning vaiksete järelkajadega saatsid. Täieliku kontrastina kõlas aga järgnev Manuel de Falla “Hispaania tants nr 1”. Viiuli talitsematult temperamentne artikulatsioon, emotsionaalsed tempolaiendused ja hõõgvel rütmid – interpreedid lasksid siin oma fantaasial lausa kireleekidesse lennata.
Teises pooles kõlasid Piazzolla ja Granadose teosed. Argentina heliloojat Astor Piazzollat peetakse 20. sajandi tangokuningaks. Euroopas avastati ta 1970. aastail, eesti publikuni jõudis aga alles eelmisel hoo-ajal. Euroopas on tangohelilooja, kelle loomingus on ka jazzilikke momente, vallandanud tõelise Piazzolla-buumi. Tango “Üksildus” oli aga hoopis nukra värvinguga melanhoolne fantaasiapala, milles tantsulist momenti üsna raske tabada.
